Ajaloonädal: näitus “Kirju ühest sajandist”
Ajaloonädala raames on esimese korruse pikas koridoris 2.-24. veebruaril avatud Rahvusarhiivi koostatud näitus “Kirju ühest sajandist”.
Näituse koostaja Astri Schönfelder ja kujundaja Gerli Raadik ütlesid näituse saatesõnaks nii:
Mäluasutustes on tallel lugematu hulk kirju, igaühel neist on oma lugu. 21. sajandil, kus mõttevahetus toimub suuresti elektrooniliste kanalite kaudu, on selle allikaliigi tulevik ähmane. „Varsti unustame üldse vist kirjutamise, ütleme üksteisele raadio-telefooniga, mis tarvis, ja kellelgi pole tarvis vaeva näha kord meie kirjavahetuste ning päevaraamatute väljaandmisega, sest neid ei ole,“ kirjutas Friedebert Tuglas Johannes Vares-Barbarusele juba 1926. aastal.
Stendinäitus põhineb riigiarhiivi isikufondides leiduvatel kirjadel, mida jälgides saab teha ringkäigu läbi Eesti 20. sajandi ajaloo. Riigimeeste ja diplomaatide kirjad riikluse algusaegadest märkega „isiklik ja salajane“ kannavad erinevat varjundit hilisemast ametlikust kirjavahetusest.
Lugemiseks-vaatamiseks on näited Miina Härma, Jaan Tõnissoni, Jaan Poska, Friedrich Akeli, Konstantin Pätsi ja teiste Eesti suurkujude kirjavahetusest. Kirjanduslugu kajastab Artur Adsoni, Marie Underi, Friedebert Tuglase, Johannes Semperi ja Johannes Vares-Barbaruse kirjavahetus.
Nõukogude aega iseloomustavad ühelt poolt „Siberikirjad“, teisalt punapropagandast pakatavad tervituskaardid. Kogu 20. sajandi Eesti ajalugu – riigi sünd ja hukk, Siber ja pagulus, Eesti NSV ja taasiseseisvumine – võetakse kokku Eliaserite perekonnafondi kirjavahetuse näitel.
Kultuuriloolise allikana on kirjade puhul tähtsad nii sisu kui ka vorm. Justkui tavalised argielu kirjeldused võivad tekitada tundepuhanguid ja viia suurte üldistusteni. Oma lugu on rääkida ka kirjapaberil ja kirjutusvahenditel – graafilised kirjapead ja ümbrike kujundus kajastavad ühiskonnakorda, paikkondlikku majanduslugu ja moevoole, nii propagandavõtteid kui ka vastumeelsusavaldusi.