Sildid: meediakajastus

Märkame last, keda ohustab koolist väljalangemine

eKool on koostöös mõttekojaga Praxis töötanud välja rakenduse Häirekell, mille eesmärk on pakkuda klassijuhatajale tuge õpilaste õpiprobleemide märkamisel ja neile reageerimisel.

Õpetajate Lehes kirjeldab meie kooli HEV koordinaator Pille Korsten, kuidas tema on eKooli Häirekella rakenduse õpilaste toetamiseks tööle pannud.

Loe artiklit siin:

Märkame last, keda ohustab koolist väljalangemine. Tanel Keres. Õpetajate Leht, 28.10.2022

 

VIDEO: 25 aastat saksakeelset osakonda

23. septembril toimus Tallinna Saksa Gümnaasiumi aulas pidulik aktus, millega tähistasime oma saksakeelse osakonna 25. tegutsemisaastat.

“Õpetajate lehes” ilmus pidupäeva puhul õpetaja Anu Kušvidi artikkel.

Loe artiklit siin:

25 aastat saksakeelset osakonda Õpetajate leht, 30.09.2022

Saksakeelse osakonna juubeliks valminud video:

 

VIDEO: Me ei saa kanda üle ühe režiimi tegusid oma klassikaaslastele

Esmaspäeval, 7. märtsil pidas TSG koolipere ühise vaikuseminuti rahu ja Ukraina rahva vabaduse nimel ning kõikide selle sõja ohvrite mälestuseks.

Direktor Kaarel Rundu pöördus koolipere poole põhiliselt kahe murega – üks on soovitus olla allikakriitiline uudiste suhtes, mis Ukraina sündmusi kajastavad ning teise probleemina on oluline rääkida ka pingete võimalikust ülekandumisest rahvuse põhiselt.

Loe ja vaata:

VIDEOLUGU Koolidirektor Kaarel Rundu: Me ei saa kanda üle ühe režiimi tegusid oma klassikaaslastele, Pealinn 8.03.2022

 

VIDEO: Keeleõpe ühendab!

Saksa saatkonnal on valminud video saksa keele õpetamisest ja õppimisest Eestis.

Saksa keel on endiselt Eestis õpetatavatest võõrkeeltest kolmandal kohal.

Sõna saab TSG ka 40. lennu saksakeelse osakonna abiturient Kadri-Ann Lainde.

Õpilaskolumni võitja Mari Saffre: Jätkusuutlikkus – midagi, mis kestab ka hiljem

Saksamaa Välismaise Koolihariduse Keskuse (ZfA) ajakiri „Begegnung. Deutsche Schulische Arbeit im Ausland“ leiab tähelepanu kogu maailmas. Viimase väljaande 62. leheküljel on muljetavaldav kirjutis Mari Saffrelt, kes lõpetas Tallinna Saksa Gümnaasiumi 2021.a suvel. Sellega sai ta õpilaskolumni võitjaks!

“Nachhaltigkeit – etwas, das auch nachher noch standhält” (lk 62)

Soovitame Teil soojalt seda artiklit lugeda, ja loodame, et Mari mõtted leiavad poliitikas ja ühiskonnas palju tähelepanu!

Mari Saffre

Jätkusuutlikkus – midagi, mis kestab ka hiljem

Millised kolm asja võtaksid kaasa üksikule saarele? Juba küsimuse juures tekib mõte, et siin peab olema mingi konks – välja arvatud muidugi see, et piirduda tuleb kolme asjaga. Nii see on. Täiendus: Mida võtaksid kaasa üksikule saarele, kui seal tuleb veeta kas 3 tundi, 3 päeva või 3 aastat?

Kolmeks tunniks piisaks mobiiltelefonist, ujumisasjadest ja päikesekreemist, kuna saarel viibimine ei ole eluohtlik, vaid sarnaneb pigem pakettreisile. Kolmeks või rohkemaks päevaks jääb sellest väheks. Ellujäämiseks on vaja kolme asja: soojust, vett ja kaitset tuule ja ilma eest. Seepärast oleks mõistlik kaasa võtta nuga, köis ja tulekivi. Kolme aasta puhul tuleks ellujäämiseks mõelda ka püsiva toiduallika peale. Sellepärast võiks köie näiteks kana vastu vahetada. Kana muneb mune ja need on valguallikateks. Pika aja peale ette mõtlemine ja ettenägelik ning jätkusuutlik tegutsemine on seega olulised. Kui aga laiendada saare mõõte planeedi omadele, käituvad kõik inimesed nii, nagu nad peaksid siin veetma ainult paar tundi. Ostetakse, mida süda soovib, ja visatakse mõne aja pärast jälle minema, kuna saadakse aru, et süda vist eksis seekord. Alatu reklaamitrikk. Ja seda tootjad tahavadki. Kuna rämpsu ostetakse, siis seda ka toodetakse.

Aga mis juhtuks, kui meile öeldakse, et peame saarele jääma paariks tunniks, aga meile ei tulda järele? Nüüd saaks eristada neid inimesi, kes valmistusid kolmeks päevaks, ja neid, kes kolmeks tunniks. Meie väikesel saarel rulluks tõenäoliselt lahti „Kärbeste jumalale“ sarnane stsenaarium. Ettenägelikel inimestel oleks teiste suhtes eelis. „Kärbeste jumalas“ on ka kaks leeri, kelle vahel puudub koostöö. Seejuures oleks nii lihtne: igaüks, kes meie saarele tuleb, võtab midagi kaasa ja koopereerub teistega ning ühiselt majandatakse ressurssidega. See kindlustaks selle, et pole vahet, kas me jääme saarele kolmeks päevaks või kolmeks aastaks.

COP-24 konverentsil Poolas 2018. aastal ütles Greta Thunberg: „ Kujutage ette, mida ma võiksime saavutada, kui me seda tõesti tahaksime.“ Või kui me globaalselt veel rohkem koostööd teeksime. Paljud riigid teevad juba suuri samme kliimaneutraalsuse suunas. Aga kahjuks on ikka veel riike, kes ütlevad: „Ma võin sellega raha teenida, sellepärast ma sellesse ei usu.“ See on just see lühinägelikkus, mida meil vaja pole.

Meie planeet ei koosne ainult ressurssidest, mida me saame rahaks teha. Meie planeet on meile elamiseks ja me ei tohi seda hävitada.

Mari Saffre, 18-aastane, Tallinna Saksa Gümnaasium, Eesti

Tõlge: Margit Tammekänd

Kolmandat põlve võimleja

4. juulil toimus kuuendat korda üle-eestiline võimlemispidu, mis sel aastal kandis pealkirja “Kingitus”.

Peol osales Tallinna Saksa Gümnaasiumi võimlemisrühma koosseisus ka õpetaja Hedda Pihlamägi ning tema tütred, kes on meie kooli vilistlased.

Oma pere võimlemistraditsioonidest rääkis Hedda väljaandele “Õhtuleht”.

Loe artiklit siin

TSG kooliõde: “Lapsed annavad koolile elu”

Tallinna Saksa Gümnaasiumi kooliõde Svetlana Lorvi-Talisainen on püüdnud kaks korda karjääripööret teha, kuid süda on kiskunud tagasi õetöö juurde.

Loe intervjuud siin Delfi, 02.06.2021

“Kes tahab õnnelikku elu, see hakkab eesti keele ja kirjanduse õpetajaks”

Anu KušvidAjakirjas Eesti Naine ilmus üks lõputult positiivne lugu meie kooli õpetajast Anu Kušvidist!

“Kes tahab õnnelikku elu, see hakkab eesti keele ja kirjanduse õpetajaks,” teatab 38 aastat Saksa gümnaasiumis õpetanud Anu Kušvid.

Loe artiklit siin: 

Teenekas õpetaja: mind nörritab valitsev arusaam, et vana õpetaja on koitanud kampsuniga poolearuline, kes ilmaasjadest midagi ei mõika

Klassijuhataja-aasta: Keegi ei peaks tundma end üksinda

Seoses käimasoleva klassijuhataja teema-aastaga jagas Õpetajate Lehe palvel oma kogemusi õpetaja Anu Kušvid.

Õpilastega pannkooki söömas

Õpetaja Anu Kušvidi klass koos pannkooki söömas. Foto: TSG

Anu Kušvid. TSG humanitaarainete õppetooli juht, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 11.c klassijuhataja

Olen kuulnud ütlemist, et 21. sajand olevat kahjuks üksildaste hingede sajand. Klassijuhataja töö on täpselt vastupidise suunaga: jõuda selleni, et ükski õpilane ei tunneks ennast üksinda, et klass oleks igaühele nagu perekond, kuhu ta tahab kuuluda, et oleks, kellega rõõme ja muresid jagada. Klassijuhataja abil sulandub õpilane kooliperre ja klassijuhataja kaasab ka vanemad ühistegemistesse. Tallinna saksa gümnaasiumis töötab praegu 20 meie kooli vilistlast ja kindlasti on klassijuhatajatel olnud tugev mõju nende elukutsevalikule. Ka meie direktor Kaarel Rundu töötab nüüd õlg õla kõrval oma kunagise klassijuhatajaga – klassijuhataja loob järjepidevuse!

Olen oma 38 tööaastast saksa gümnaasiumis vaid ühe olnud ilma oma klassita. Kõiki lende mäletan tänaseni suure armastuse ja soojusega. Aitäh Mark Zuckerbergile Facebooki leiutamise eest – tänu temale olen kursis oma õpilaste tegemistega igal pool maailmas. Liigutav, kui endise klassijuhatajaga jagatakse oma beebide pilte ja muid vahvaid elusündmusi. Muide, ka praeguse 11. klassiga käib kommunikatsioon just selles keskkonnas ja suhtlemine pole ainult ühesuunaline: nädalavahetusel kalapüügil olev noormees jagab telefonikaamera kaudu uhkelt oma saaki või keegi õpilastest kirjutab veel õhtulgi vaimustunult oma lugemis- või filmielamusest.

Tõesti tore, et see ühistel väärtustel põhinev kuuluvustunne kestab tihti läbi elu. Päris üllatav, et ka nüüdsel keerulisel ajal olid mitmed minu klassid klassijuhataja juubeli puhul koondunud ning koostanud montaaže ja videotervitusi. Ühisvaim annab elule värvi.

Arvan, et oma õpilastes tugeva ühtekuuluvuse tunde kujundamine on klassijuhataja missioon. See on ülioluline, sest tõeliselt suuri eesmärke saavutatakse koostöös. Klass peaks olema nagu peremudel, mis õpetab õpilasi teistega arvestama ja oma panust andma.

Meil Tallinna saksa gümnaasiumis on klassijuhataja roll isegi tavalisest suurem, sest meie kümnendasse klassi tulevad õpilased väga erinevatest koolidest ja on ka eri rahvusest. Klassijuhataja on see, kes aitab neil ühiseks pereks kujuneda. See on klassijuhataja väljakutse, sest eesti lapsed ei hakka uues koolis kohe ise aktiivselt kõiges osalema ja koostööd tegema.

Lisaks klassijuhatajaks olemisele olen õnneks ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning saan õpilastega paljusid teemasid arutada kirjanduse põhjal. Raamatu tegelaste eksimustest on õpilasel palju lihtsam rääkida kui enda omadest. Nagu kõik klassijuhatajad, olen ka mina käinud oma klassiga kunstinäitustel, kontsertidel, muuseumides, vanalinnas ekskursioonidel. Oleme käinud ühiselt pannkooke söömas ja kahe klassiga ka jõululõunal. Alati kutsun kaasa ka vanemad, kuigi tegu gümnasistidega. Viimatisel Vargamäel käigul meeldis kaasa tulnud vanaemale ja emale näha oma poega autentses keskkonnas Tammsaare katkendite põhjal näitlemas. Ja laval on ikka kõik klassi õpilased, mitte ainult nn andekad. Oleme kohtunud ühistegevuseks ka suvel – ikka selleks, et klassivaim ei kaoks.

Üks tore lõimumisvõimalus on teha koostööd vene kooli klassidega. See on noortele vastastikku väga rikastav kogemus. Hea mälestus on jäänud ühisest luuleprojektist Õismäe vene lütseumiga, mil esitasime vastastikku dekadentlikku luulet, muusikat ja kunsti. „Kalevipoega“ lavastasin koostöös 2. klassi juhatajaga nii, et sortse, keda Kalevipoeg lauakoormaga nottis, mängisid kogu 2. klassi mudilased. Selline klassidevaheline tegutsemine ja koostöö on hindamatu väärtusega turvalise koolikeskkonna loomisel. Selle näidendiga, mis sisaldas hulgaliselt tantse ja räppigi, andsime seitse etendust, sealhulgas vene koolide õpilastele. Oli väga tore ja leian, et eesti ja vene koolide õpilased võiksid saada regulaarselt kokku ja ühiselt tegutseda.

Tallinna haridusametile tuleb öelda suur aitäh klassijuhataja teema-aasta eest. Klassijuhtaja on ju olnud aastakümneid või isegi -sadu tagaplaanil ja seda olukorda oli vaja muuta. Me arutame oma koolis klassijuhatajaga seotud teemasid nüüd palju rohkem ja olime tõeliselt kurvad, kui selgus, et kevadine klassijuhatajate konverents lükkub sügisesse. Nii väga oleks tahtnud juba kevadel rahvale näidata, et klassijuhatajatel on samuti oma üritus, et klassijuhatajadki võivad olla tähelepanu keskpunktis.

Kui olin alles esimesi päevi klassijuhataja, siis harjutasin peegli ees üleolevat näoilmet, sest õpilased olid vaid veidi nooremad kui mina. Pilk pidi näitama, kes on boss. Aga ma sain ruttu aru, et klassijuhataja peab olema sõber, kes aitab ühist laeva õigesse voogu triivida. Praegu on mul väga hea meel, et meie kooli õpetajad tahavad klassijuhatajad olla, mõni on tõeliselt kurb, kui jääb klassist ilma. Alustavatele klassijuhatajatele oleme meelsasti mentoriteks, kõik toimub loomulikult, mitte Exceli tabeli järgi.

Mulle meeldib ka, et meie koolis otsitakse klassijuhataja töös uusi võimalusi. Näiteks mina olin eelmisel õppeaastal korraga nii 11. kui ka 12. klassi juhataja. Valmistasime nendega ühiseid lavastusi ette, kaasasime mõlema klassi lapsevanemaid ning ka igapäevane koolielu oli noortele meeldivam. Veel paar õpetajat tahtis korraga kahe klassi juhataja olla, kuid vabu klasse polnud. Minu kolleeg, kelle klassijuhataja mina kunagi olin, on praegu 12. ja 8. klassi juhataja, see hõlbustab klassidevahelist tegevust ning vanemad õpilased saavad noorematele mentoriks olla.

Teiseks katsetatakse meil sellega, et ühel klassil on esimesest õppeaastast kuni põhikooli lõpetamiseni üks ja sama klassijuhataja. Meie koolis on selle kohta juba kaks edulugu. Mulle lapsevanemana see süsteem vist ei meeldiks, sest on hea, kui laps õpib kohanema eri klassijuhatajatega. Teisalt mõistan, et oma pere tunne kujuneb sellise süsteemi puhul veelgi tugevamaks ja ka lapsevanematest saavad selle pere liikmed.

Kolmas variant on, et ühel klassil on kaks klassijuhatajat. Alates seitsmendast klassist õpivad meie saksa haru õpilased osa õppeaineid, nagu matemaatikat, füüsikat, ajalugu jne, saksa keeles. Eesti keel ja kirjandus ning mõned teised ained on eesti keeles. Sellistel klassidel on üks klassijuhataja eestlane ja teine sakslane, kes õpetab saksa keeles. Lastele on see väga rikastav.

Lennujuhatajat, kes juhatab kolme-nelja paralleelkassi korraga, meil ei ole ja see ongi levinud rohkem riigigümnaasiumides.

Noored õpetajad ei julgevat klassijuhatajaks hakata sõjakate lapsevanemate pärast. Tegelikult on nood erandlik nähtus ja ka siis tingib vanema konfliktse käitumise mure oma lapse pärast. Arvan, et on hea, kui lapsevanem oma murega kooli tuleb, sest olemas on ju tugisüsteemid. Tegelikult on klassijuhataja ja tema klassi vanemad otsekui sugulased, kellel on ühised lapsed kasvatada!

Üldiselt on vanemad väga toetavad ja ootavad klassijuhatajalt kutset koostööle. Äsja lõppenud rahatarkuse kuulgi kutsusin ühe isa sellel teemal oma klassile veebikeskkonnas rääkima ja ta oli õnnelik, et sai seda teha. Mõned vanemad on veel järjekorras. Omal algatusel lapsevanem kahjuks tihti kooli ei tule, klassijuhataja peab teda innustama ja sütitama. Minu eelmisel kevadel lõpetanud klassile õnnestus ärgitada kõik vanemad ja mõni vanavanemgi ühiselt esinema ja rõõmu oli sellest nii noortele kui ka vanemaile endile. Siinkohal tahan öelda aitäh mobiilsideoperaatoritele, kes hinnad nii alla on viinud. Vahel on olnud vaja lapsevanematega väga pikalt vestelda ja ajal, mil meiliühendust veel polnud, tõi see näiteks ekskursioonide organiseerimise ajal mulle kaasa väga suured arved.

Riigikord on muutunud, presidendid ja rahaühikud vahetunud, kliima on soojenenud, aga klassijuhataja on jäänud ja tema töö on oma põhiolemuselt ju sama: suunata lapse individuaalset arengut ja kujundada tal ka oma kooliperesse kuulumise tunnet. Olen vahel püüdnud sõnastada klassijuhataja definitsiooni. See ei ole mul õnnestunud. Olen alati jõudnud arusaamisele, et sõnadesse pandud definitsioon justkui pisendaks seda ametit.

Kõlab natuke suurusehullustusena, aga tegelikult kõik see, mis ma oma klassiga teen, vormib ju nende tulevast käitumist ning kujundab ka nende kultuuri- ja poliitikahuvi. Kui meie õpilased ellu astuvad, jäävad ju kõik need suured probleemid, mis maailmas on, nende õlgadele ja oleneb ikka klassijuhatajast ka, kas nad teevad siis õigeid valikuid ja kas meie tulevikumaailm tuleb praegusest parem. Ma siiralt usun sellesse, et tuleb küll.


Aprillikuu klassijuhataja kandidaate saab esitada siin kuni 30. aprillini 2021.

Vaktsineeritud õpetaja tahab kaitsta ennast ja teisi

Neljapäeval, 18. veebruaril toimus meie koolis õpetajate COVID-19 vastu vaktsineerimine.

TSG personalist lasid ennast vaktsineerida u 80 protsenti. Allpool vaid mõned näited, mismoodi meie kolleegid olid vaktsineerimise vajalikkuse enda jaoks selgeks mõelnud:

“Ma olen õnnelik ja uhke, et nii paljud kolleegid soovisid vaktsiini, kuna meie kõigi ühine soov on, et see siin saaks läbi.”

“Olin nõus end vaktsineerima, sest tahan kaitsta nii ennast kui ka teisi.”

“Ma vaktsineerin ennast, kuna olen väsinud kool-kodu-töövormist, keeleõpe video vahendusel näitab efektiivsuse langust.”

“Tahaksin oma panuse anda ja mul pole põhjust meditsiinis kahelda.”

“On tähtis ühelt poolt näidata, et vaktsineerimine on hea ja teiselt poolt tahame me koole võimalikult avatuna hoida.”

“Keda ma veel usun, kui mitte teadlasi? Minu õpetus lastele on teaduspõhine, kuidas ma siis ühel hetkel ei soovi [vaktsiini].”

Loe ja vaata lähemalt:

Video: Tallinnas ei ole eakatele õpetajatele piisavalt vaktsiini, ERR

Video: Vaktsineeritud õpetaja: tahan kaitsta ennast ja teisi

GALERII | Tallinna üldhariduskoolides algas töötajate vaktsineerimine: vaktsiinisoov on pooltel koolitöötajatel