Oled siin: / / uudised

Erasmus+ õpiränne Lissabonis: Art Bridge 26/27 – Minu superkangelane 1. osa

/- ,

16.–24. oktoobril 2026 osalesid kümme Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpilast Erasmus+ õpirändel Portugalis, kus koostöös Lissaboni Saksa Kooli (Deutsche Schule Lissabon) kümne õpilasega viidi läbi rahvusvahelise kunstiprojekti „Art Bridge between Tallinn and Lisbon 2026-2027“ esimene etapp. Projekti eesmärk oli arendada õpilaste loovust, eneseväljendusoskust, digipädevust, rahvusvahelist koostööd ja kultuuridevahelist suhtlemist.

Õpirände keskmes oli Eesti kunstnike Taavi ja Anni Varmi juhendatud loominguline töötuba „My Superhero“ („Minu superkangelane“), mis ühendas eneseanalüüsi, karakteriloome, fotograafia, digitaalse joonistamise ja visuaalse jutustamise. Töötoa eesmärk oli suunata õpilasi märkama oma tugevusi ja isikupära ning mõtestama, kuidas neid omadusi loomingulise tegevuse kaudu väljendada.

Töötoa esimeses etapis keskendusid õpilased eneseanalüüsile ja karakteriloomele. Individuaalsete mõtlemisülesannete ja ühiste arutelude kaudu uuriti, millised isikuomadused, oskused ja huvid võiksid kujuneda kujuteldavateks supervõimeteks. Seejärel kavandas ja valmistas iga õpilane erinevaid kunstimaterjale kasutades oma superkangelase. Tegelaskuju võis põhineda õpilase olemasolevatel tugevustel, omadustel, mida ta soovib endas arendada, või täielikult väljamõeldud võimetel.

Järgmises etapis töötasid Eesti ja Portugali õpilased väikestes rahvusvahelistes rühmades, ühendades loodud tegelaskujud ühisteks lugudeks. Õpilased pidid kavandama loo sündmustiku, leidma tegelastele sobivad rollid ning mõtlema, kuidas erinevad supervõimed saaksid üksteist täiendada. Loomingulise tegevuse osana kasutati Lissaboni linnaruumi fotograafilise jutustamise keskkonnana. Õpilased lavastasid ja pildistasid oma tegelaskujusid erinevates linnakeskkondades, õppides märkama ruumilisi, visuaalseid ja kultuurilisi eripärasid ning kasutama neid loomingulise loo kujundamisel.

Töötoa viimases etapis keskenduti digitaalsele kunsti- ja meedialoomele. Õpilased kasutasid iPade ja Procreate’i rakendust, et täiendada tehtud fotosid digitaalsete joonistuste, kõnemullide ja visuaalsete efektidega ning kujundada neist lühikesed koomiksilaadsed filmid. Tegevus ühendas traditsioonilise käelise loometöö ja digitaalsed väljendusvahendid, arendades õpilaste visuaalset kirjaoskust, digipädevust ning oskust jutustada lugusid erinevate meediumide kaudu.

Lisaks töötoale toimusid kaasaegse kunsti ja kultuuriga seotud õppekäigud. Lissabonis külastati kaasaegse kunsti muuseumi MAC. Giidiga muuseumikülastus võimaldas õpilastel analüüsida kunstiteoste visuaalset keelt, materjalikasutust ja kunstilisi ideid ning avardada arusaamist kaasaegse kunsti erinevatest väljendusviisidest. Almadas asuvas kaasaegse kunsti keskuses Casa da Cerca osalesid õpilased kunstnik Mário Campose juhendatud töötoas, kus nad katsetasid erinevaid fotograafilisi lahendusi ning otsisid põnevaid taustu ja keskkondi oma superkangelaste lugude kujutamiseks.

Õpirände loominguline osa lõppes Lissaboni Saksa Koolis ühise näitusega, kus esitleti valminud töid. Näituse ettevalmistamine ja tööde tutvustamine võimaldas õpilastel mõtestada kogu loomeprotsessi alates esialgsest ideest kuni lõpptulemuse avaliku esitlemiseni. Oluline osa oli ka eneserefleksioonil ja rühmatöö analüüsil, mille käigus õpilased said hinnata oma panust, omandatud oskusi ning rahvusvahelise koostöö kogemust.

Meie koolist osalesid: Darja Jegorova, Amelia Matrunjonok, Tanel Sepp, Mattias Hugo Mälter, Siim Marten Toomingas, Saskia Lindt, Grete Elise Rillo, Katerina Petrova, Oishorjo Prova, Liisa Nummert.

Õpilasi juhendasid: kunstiõpetajad Erik Joasaare ja Carol Pahk.

Õpilaste tagasiside

Siim
Kõige rohkem meeldis mulle koos veedetud aeg. Minu jaoks oli uus see, et koolid on teistmoodi ehitatud. Alguses olin natuke tagasihoidlik, aga siis hakkasin teistega rohkem rääkima. Ma õppisin olema enesekindlam ja paremini teises keeles rääkima. Ma ütleksin teistele õpilastele, et „see on seda kõike 100% väärt, üks parimaid seitset päeva, mida olen kogenud”.

Saskia
Mulle jäi kõige rohkem meelde viimased tunnid kuniks me pidime oma projekti esitlema, kuna mäletan, kuidas pidin tundmatu äpiga joonistama ja see oli stressirohke, kuigi mulle ka väga meeldis see. Jäi ka täiega meelde kui käisime projekti jaoks pildistamas, tundsin end jälle nagu laps nukkudega mängimas, väga tore oli.
Väga teissugune oli Portugalis olla, eriti kui vähe oli tavalisi poode (nagu supermarketid).
Kliimaga oli mul raske kohaneda ja mul tekkis selle tõttu köha, aga muidu oli hea ja soe.
Võtan kindlalt kaasa selle, et vähem eeldada inimeste olemust välimuse järgi. Olin mitu korda üllatunud, et inimene oli täiesti tore ja äge inimene, kuigi nende stiil stereotüüpselt võiks väita vastupidist. Soovitan 100% kandideerida kui meeldib uusi inimesi kohata, uusi toite proovida ja üldiselt uut maailma otsa näha.

Oishorjo
Kuna Portugalil on Eesti omast palju eristuvam kultuur, oli ka seda kogeda tõeliselt hämmastav. Eriti kuna olin reisinud ainult riikides, millel on Eestiga sarnane kultuur. Lisaks meeldib mulle, et selle Erasmus projekti teemaks on kunst, sest kunsti loomine uute inimestega uues keskkonnas, on midagi haruldast ja see õpetab palju ka ideede lähenemise kohta. Üldiselt suurepärane kogemus, aga ausalt öeldes oli see kõik tänu meie imelistele vahetusõpilastele! Sain sealt palju sõpru ja tutvusi ka tulevikuks.

Liisa
Kõige rohkem jäid mulle meelde muuseumikülastused ja üheskoos linna avastamine.
Koolis oli huvitav, et kõiki vahetunde veedeti õues/ kooli huvitav struktuur, uus ja üllatav oli üldiselt inimeste sõbralikud ja uudishimulikud, austavad hoiakud. Alguses oli keeruline vahetusperre sisseelada, sest nad olid päris vaiksed, aga nendega hiljem õhtust süües ja koos aega veetes läks aina mugavamaks! Õppisin reisi jooksul veidi portugali keelt ja riigi ajalugu, ning need teadmised võtan ka endaga kaasa. Projektile tasub kindlasti kandideerida! See on elumuutev ja häid mälestusi ja sõpru jätkub sellest eluks ajaks. Ei õpi tundma ainult vahetuspere, vaid ka kaasõpilasi ja õpetajaid, kellega koos reisid, leida uusi sõpru nii siit kui ka sealt.

lissabon 2026

 

Kaasrahastab ELErasmus+

 

Rohkem kui lihtsalt reisimine: TSG tähistas „Erasmus Days“ päeva ja tutvustas Erasmus+ veebilehte

/-

16. oktoobril tähistas Tallinna Saksa Gümnaasium rahvusvahelist üritust „Erasmus Days“, mille raames tutvustatakse Erasmus+ programmi võimalusi ja jagatakse rahvusvahelise koostöö kogemusi.

Kooli aulas toimunud teavitusüritus oli suunatud 9.–12. klassi õpilastele. Kohtumisel anti ülevaade Erasmus+ programmist, tutvustati käesoleva õppeaasta projekte ja kandideerimistingimusi ning kuulati kaasõpilaste vahetuid kogemusi. Esitlustes meenutati kunstiprojekti „ArtBridge between Tallinn and Lisbon“, hispaania keele ja kultuuri projekti Barcelonas, saksa keele õpirännet Kempenis ning osalemist rahvusvahelistel Model United Nations (MUN) konverentsidel. Samuti tutvustati projekti Discovery EU.

Kogemuslood näitasid, et Erasmus+ õpiränne pakub palju enamat kui võimalust reisida. Koostöö teiste riikide noortega aitab arendada keeleoskust, iseseisvust ja enesekindlust, tutvuda teiste kultuuride ning haridussüsteemidega ja luua uusi sõprussuhteid. Ühised projektid annavad õpilastele võimaluse õppida praktiliste tegevuste kaudu, proovida uusi asju ning näha maailma erinevatest vaatenurkadest.

Ürituse raames esitleti ka TSG Erasmus+ õpirännete ja projektide veebilehte, kust huvilised leiavad operatiivse info kõigi käimasolevate projektide ja kandideerimistähtaegade kohta.

Tutvu uue projektide kodulehega siin.

Täname kõiki üritusel esinenud õpilasi ja õpetajaid, kes jagasid oma kogemusi ning tutvustasid Erasmus+ võimalusi.

Eriline tänu meie Erasmus+ koordinaatorile Erik Joasaarele rahvusvahelise koostöö edendamise ja Erasmus+ võimaluste tutvustamise eest meie koolis!

Õpetaja Emel Celik

 

Koolitus lapsevanematele: kuidas tõhusalt õppida?

/-

Tallinna Saksa Gümnaasiumis toimus 21. oktoobril lapsevanematele mõeldud praktiline koolitus, kus arutleti, kuidas toetada last iseseisvaks ja ennastjuhtivaks õppijaks kujunemisel ning muuta koduste ülesannete tegemine rahulikumaks ja tulemuslikumaks.

Kooli eripedagoog Evelin Valdre rääkis lapsevanema rolli muutumisest lapse kasvades. Kui algklassides on vanem juhendaja ja rutiinide looja, siis põhikoolis on tema rolliks olla konsultant ning gümnaasiumis mentor ja toetaja.

Koolitusel said lapsevanemad teada, mis on õppimine ja kuidas oma lapse potentsiaali paremini rakendada. Käsitleti õppimise nelja tugisammast: keskendumine, tunnis kaasa töötamine, vigadest õppimine ja harjutamine ning öö ära kasutamine. Pöörati tähelepanu sellele, kuidas aju infot talletab ning miks me unustame. Lapsevanemad said näpunäiteid tõhusatest õpistrateegiatest ning selgitusi, miks need kasulikud on. Lähemalt tutvustati Pomodoro ja Feynmani metoodikat ning räägiti õppimise hajutamise tähtsusest. Olulise teemana käsitleti ka rutiinide ja õpikeskkonna kujundamise olulisust.

Koolitus pakkus lapsevanematele praktilisi nõuandeid ja uusi mõtteid, kuidas olla lapsele õppimise teekonnal toetav ja julgustav teejuht. Kohtumine tuletas meelde, et õppimine ei tähenda ainult teadmiste omandamist, vaid ka iseseisvuse, enesekindluse ja heade õpiharjumuste kujunemist.

Suur aitäh Evelin Valdrele koolituse läbiviimise eest ja täname ka Maire Kohanit koolituse organiseerimise eest!

Erasmus+ õpiränne: Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpilased esindasid Eestit JASMUN-i konverentsil Varssavis

/-

24.–27. septembril viibisid Tallinna Saksa Gümnaasiumist Erasmus+ õpirände raames Poolas kuus 11.–12. klassi õpilast ja üks õpetaja, et osaleda Varssavis toimunud rahvusvahelisel Jasienica Model United Nations (JASMUN) konverentsil. Seitsmendat korda toimunud üritusel kohtus umbes 170 noort delegaati Poolast, Saksamaalt, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Rumeeniast ja Eestist.

Tänavuse JASMUN-i keskseks teemaks oli „The Rise of Emerging Global Powers“ (kujunevate globaalsete jõudude esiletõus). Nelja päeva jooksul uurisid osalejad, kuidas muutuv jõudude tasakaal mõjutab rahvusvahelist poliitikat ja majandust ning milline roll on uutel ja kasvava mõjuga riikidel maailma kujundamisel.

JASMUN oli meie kooli jaoks ühtlasi esimene Erasmus+ õpiränne Poola. Selle õpirände juures on eriti tähenduslik viis, kuidas kutse meieni jõudis. Kevadel Lübeckis toimunud MUNOL-i konverentsil jätsid meie õpilased korraldajatele oma töökusega väga hea mulje. Just seal loodud kontakt viis selleni, et JASMUN-i korraldajad pöördusid pärast konverentsi otse meie kooli poole ning kutsusid õpilased isiklikult Varssavisse. See on suurepärane näide sellest, mida Erasmus+ tegelikult võimaldab: kuidas üks rahvusvaheline kogemus võib viia järgmise võimaluseni ning ühest kontaktist kasvab uus koostöö.

Konverentsi programm algas piduliku avatseremooniaga Varssavi Tehnikaülikooli matemaatika- ja informaatikateaduskonnas, kus kuulati inspireerivaid ettekandeid maailma muutuva geopoliitilise olukorra kohta:

  • Aleksander Kwaśniewski (Poola president aastatel 1995–2005) rääkis maailma jõujoonte muutumisest, tehnoloogilisest arengust, tehisintellektist, kliima- ja demograafilistest muutustest ning suurriikide kasvavast mõjust.
  • Michał Szczerba (Euroopa Parlamendi liige) keskendus Euroopa julgeolekule, Ukraina toetamisele, demokraatlike institutsioonide tugevdamisele ning Euroopa riikide koostööle.
  • Marta Wierzbicka-Kotte (õpetaja ja ekspert) rääkis muutuva maailmakorra ning keskmise suurusega riikide võimalustest teha koostööd, luua koalitsioone ja kaitsta rahvusvahelist õigust.

Avatseremooniale järgnes tihe komisjonitöö, kus delegaatide ülesandeks oli arutada päevakajalisi rahvusvahelisi probleeme, kaitsta neile määratud riikide seisukohti, pidada läbirääkimisi ning töötada koos välja resolutsioone.

Meie õpilased osalesid neljas komisjonis (ÜRO inimõiguste nõukogu, Maailma Terviseorganisatsioon, Euroopa Ülemkogu ja Kriisikomitee), esindades Tšehhi Vabariiki, Türgit, Nigeeriat, Keeniat ja Haitit. Lisaks täitis üks meie õpilane eriti vastutusrikast rolli ÜRO inimõiguste nõukogu juhatajana.

Mida meie õpilased kaasa võtsid?

Liisa Nummert, 11.a, ÜRO inimõiguste nõukogu juhataja

Kui ma mais esimest korda JASMUNi konverentsist kuulsin, poleks ma iialgi osanud ette kujutada, et võiksin sellest osa võtta, rääkimata sellest, et selles juhitav rolli omada. Tänu oma klassiõele leidsin aga julguse selle sammu astuda ja kandideerida. Pean ütlema, et see oli seda väärt, sest olin alati mõelnud, milline oleks tunne komisjonijuhina tegutseda, kuid ma ei teadnud kunagi, kas ja kuidas me selle rolli saaksin. Kui ma selle rolli reaalseelt sain, olin šokeeritud, ja kuna 11. klass oli juba ukse ees, hakkasin UPT-i ideid koguma ning mõistsin, et see võimalus ei ole lihtsalt kogemus, mida tuleks läbi elada, vaid seda tuleks ka dokumenteerida ja analüüsida, sest töö ise on keerulisem, kui esmapilgul tunduda võib. See nõuab kannatlikkust, ajahaldust, palju lugemist ja oluliste otsuste tegemist. Konverentsi juhatajana nägin ma sündmust hoopis teistsugusest vaatenurgast ja see avardas mu silmaringi märkimisväärselt. Kui õpilastel avaneb võimalus olla komisjonijuht, eriti rahvusvahelisel konverentsil, siis soovitaksin neil sellest võimalusest kindlasti kinni krahmata! 

Grete Elise Rillo, 11.a, Euroopa Ülemkogu Tšehhi Vabariigi delegaat

Kuigi JASMUN 2026 oli minu viies Model United Nations konverents, tunnen, et seda tüüpi projektid ei jää minu jaoks iialgi vanaks ning isegi kui iga korraga saan kogemust juurde, on iga konverents väljakutse. Minu vaieldamatu lemmikosa MUN puhul on endavanuste noortega kohtumine ning nendega suhtlemine, kuna see sunnib tutvuma inimestega, kellega ma muidu suure tõenäosusega iial kokku ei puutuks. Seeläbi olen just välismaalt saanud paljud enda kõige lähedasemad sõbrad. Seekordne konverents polnud selles suhtes erinev, aga mõnes mõttes oli ka. Ma olin esimest korda MUN konverentsil riigis, kus ma polnud kunagi käinud, kus ma algselt tundsin vaid üht inimest, ning mille keelt ma ei räägi. See, üheskoos hoopis teistsuguse debati ülesehitusega, sundis mind veel kaugemale enda mugavustsoonist välja, kuid võin öelda, et ma ei kahetse kindlasti minemist.

Lisaks isiklikele kogemustele sain ka palju ideid meie enda kooli konverentsi, MUNOTi, korralduseks. Sel MUNOTil ei esinda ma enam ühtki riiki ega organisatsiooni, vaid otsustasin võtta suure sammu edasi – viia enda komitees debatti läbi. Minu kogemus JASMUNi komisjonijuhtidega oli väga positiivne, kogus komitees oli hea tasakaal tõsiduse ja lõbu vahel. Nad olid ka väga toetavad delegaatide suhtes, kuigi meie seas olid kõik juba paraja MUN kogemusega õpilased. Kuna komisjonijuht määrab suuremalt osalt tooni tervele komitee õhkkonnale, siis üritan sarnased väärtused kaasa võtta endaga ka meie kooli konverentsile, kuna soovin uutele delegaatidele näidata, kui lõbus võib tegelikult olla nii tõsiselt kõlav projekt, ning loodetavasti äratada nendes samasuguse armastuse MUN vastu, nagu mina endas avastasin. 

Kokkuvõttes soovitan kogu südamest kõigil õpilastel, kel on vähegi huvi diplomaatia, poliitika, või lihtsalt suhtluse vastu, säärastest konverentsidest osa võtta, kuna minu arvates on need väga hea võimalus õppida nii maailma kui ka iseenda kohta.

Elli Muoni, 12.b, ÜRO inimõiguste nõukogu Nigeeria delegaat

Minu esmakordne kogemus JASMUN konverentsil osutus äärmiselt positiivseks. Lisaks sellele oli see mu esimene kokkupuude MUN-ga. Minu komitee spetsialiseerus inimõiguste kaitsele ja tunnen, et valides selle komitee, tegin õige valiku. Pidades ja kuulates debatte sain juurde palju kogemust, mis tuleb tulevikus õigusteaduse valdkonnas kindlasti kasuks. See kogemus avardas suuresti mu silmaringi ja suhtlusoskust. Ma olen meeletult tänulik selle kogemuse eest ja soovitan seda igaühele. Hoolimata sellest, kas olla esimest või viiendat korda, soovitan igaljuhul konverentsist osa võtta:)!

Tinke Lote Sild, 12.b, Maailma Terviseorganisatsiooni Keenia delegaat

Ma ei olnud varem sarnasel üritusel osalenud, kuid olin sellest alati väga huvitatud. Kui sain võimaluse esimest korda välismaal JASMUNil osaleda, ütlesin kohe, et tahan minna. Nägin selles head võimalust saada uusi sõpru ja tutvusi, harjutada inglise keelt ning ennast uues keskkonnas proovile panna. Kandideerisin World Health Organizationisse ehk WHO-sse, sest meditsiin on valdkond, mis mind väga huvitab. Meie teemad olid „Addressing the Growing Threat of Antimicrobial Resistance“ ning „Establishing a Global Framework for the Regulation and Trafficking of Genome-Edited Products“. Alguses tundusid teemad üsna keerulised, kuid mida rohkem ma nende kohta uurisin, seda huvitavamaks need muutusid. Minu riigiks osutus Keenia, mida ma ka ise soovisin, sest tundus, et selle riigi seisukohast oleks mõlema teema puhul palju huvitavat rääkida. Keenia puutub kokku erinevate haiguste ja viirustega ning võrreldes paljude Euroopa riikidega on seal ka vähem rahalisi võimalusi. See andis mulle võimaluse rääkida rohkem erinevatest mõtetest ja probleemidest ning kaitsta Keenia seisukohti. Kuna olin WHO-s ainus oma sõpradest, olin alguses natuke hirmul, et olen seal üksi. Samas aitas see mul kiiresti teiste inimestega tuttavaks saada. Mulle väga meeldis seal maailmas toimuvast rääkida, kuulata erinevaid arvamusi, näha asju teistest külgedest ja proovida neid mõista. Just selleks andis JASMUN mulle väga hea võimaluse ning kokkuvõttes oli see minu jaoks väga huvitav ja väärtuslik kogemus. 

Vesna Katerski, 12.c, ÜRO inimõiguste nõukogu Türgi delegaat

Sain kaks erinevat, kuid omavahel tihedalt seotud kogemust, kui töötasin MUNOT-il korraldusmeeskonnas (ad-staff) ja hiljem delegaadina JASMUN-il. Korraldusmeeskonnas töötamine andis mulle täieliku ülevaate konverentside kulissidetagusest toimimisest – alates ajakava haldamisest kuni resolutsioonide koostamiseni. See kogemus õpetas mind vastutust kohe enda peale võtma. Esimest korda delegaadina komitee töös osalemine nõudis aga teistsugust julgust, kuna pidin esinema avalikkuse ees ja kaitsma oma riigi seisukohti sisulistes väitlustes.

Kogu see teekond tõi kaasa täieliku positiivse muutuse. Minu enesekindlus kasvas märgatavalt ja tõusis täiesti uuele tasemele. Disipliin ja lai pilt, mille sain korraldusmeeskonna liikmena, aitasid mul delegaadina kiiresti kohaneda ja vähendasid esmakordsetele osalejatele tüüpilist ärevust. Õppisin olukordadele kiiresti reageerima, leidma paindlikke lahendusi ning oma mõtteid tulemuslikult esitama.

Esimest korda delegaadina tegutsedes oli ülimalt oluline luua hea suhtlus oma suursaadikuga (ambassador), kes oli minu peamine kontaktisik. Kuna ta pakkus tuge ja hoidis kõik suhtluskanalid avatuna, muutus kogu olukord minu jaoks palju turvalisemaks.

Meie kiire ja sujuv koostöö aitas mul mõista nii delegatsiooni strateegiaid kui ka ühiseid organisatoorseid eesmärke.Tema toetus ja kasulikud nõuanded julgustasid mind komitee aruteludes aktiivsemalt osalema ning kaitsma nii meie katusorganisatsiooni kui ka riiklikke huve. Pidev suhtlus lõi tiimiliikmete vahel tugeva sideme, mis viis edukate tulemusteni ning tegi konverentsist kõiki osalejate jaoks unustamatu kogemuse.

See teekond näitas mulle MUN-i toimimise kõiki tahke, sest sain jälgida ideede muutumist resolutsioonideks ning mõistsin, kuidas meeskonnatöö ja suurepärane suhtlus viivad parimate tulemusteni.

Marta Mariii Tepner, 12.c, kriisikomitee Haiti delegaat

MUNOL oli mu esimene kriisi komitee kogemus, arutelu kulges ilma suuremate takistusteta ning õppisin, et isegi komitee, kus on rohkem kui 40 delegaati, suudab leida ka kõige suuremale kriisile lahenduse. See andis lootust paremale tulevikule, mida viivad eest targad ja ettevõtlikud noored!

JASMUN konverentsi komitee oli küll väiksem inimeste arvu poolest, kuid mitte väiksem julgete delegaatide ja läbimõeldud ideede poolest. 

Õppisin, et suured unistused avavad uksed suurtele muutustele ja soovitan kõigil olla avatud meelega, sest kunagi ei tea, milline huvitav idee võib parandada meie maailma. 

Välismaal konverentsidel käimine annab mulle võimaluse suhelda inimestega, keda ma ei oleks  mitte kunagi kohanud veel vähem nendega  rääkinud. Samuti muutuvad suhted enda kooliõpilaste vahel lähedasemaks, sest see annab võimaluse suhelda ka endast nooremate või vanemate õpilastega, kellega tavaliselt ei satu rääkima.

Täname JASMUN-i korraldajaid sooja vastuvõtu ja inspireeriva konverentsi eest ning meie kooli Erasmus+ programmi, mis võimaldas meil neid rahvusvahelisi sidemeid luua ja edasi arendada!

Tekst ja pildid: saatev õpetaja Emel Çelik

Kaasrahastab ELErasmus+

Hõbemedalid Tallinna koolinoorte meistrivõistlused murdmaajooksus

/- ,

6. oktoobril toimusid Nõmme spordikeskuses Tallinna koolinoorte meistrivõistlused murdmaajooksus.

Meie koolist olid võistlustules nii põhikooli- kui ka gümnaasiumi õpilased.

  • Põhikooli jooksjatest saavutas Rasmus Tõnissoo 1000 m distantsil 2. koha.
  • Gümnasistidest jooksis ennast samuti hõbemedalile Hendrik Hang.
  • Võistkondlikus arvestuses tulid TSG jooksjad 7. kohale.

Kiitus jooksjatele!

Fotod: Enrico Hendrikson

murdmaajooks
murdmaajooks
murdmaajooks
murdmaajooks

Erasmus+ projekt Tallinna ja Vilniuse vahel: õppides, tegutsedes ja ühendades

/-

Piiride ületamine, uute vaatenurkade avastamine ja rahvusvaheliste sõprussuhete loomine, just seda Erasmus+ vaimu said meie õpilased septembris kogeda Tallinna Saksa Gümnaasiumi ja Vilniuse partnerkooli Saulės Gojus ühises projektis. Kahe projektinädala jooksul õppisid ja tegutsesid koos kümme Tallinna Saksa Gümnaasiumi 7.-8. klassi õpilast ning nende eakaaslased Vilniusest.

Esimene projektinädal toimus 7.–14. septembril Tallinnas ning keskendus ühiskondlikule aktiivsusele ja vabatahtlikule tegevusele. Õpilased said praktiliste tegevuste kaudu kogeda, kui oluline on vabatahtlik panus kogukonna ja ümbritseva keskkonna heaks.

Maailmakoristuspäeva raames koristasid noored Mustamäel väikeprügi ning andsid nii oma panuse puhtama linnakeskkonna loomisesse. Ajalooline mälu, vastutus ja praktiline vabatahtlik tegevus põimusid Maarjamäe memoriaalalal, kus koostöös organisatsiooniga ”Volksbund Deutsche Kriegsgräberfürsorge” tutvuti esmalt paiga ajalooga ning seejärel aidati puhastada sõjamälestusmärke. Loodus- ja kultuuriharidust pakkus väljasõit Lahemaa rahvusparki, kus külastati Viru raba ning Sagadi mõisa metsamuuseumi. Tallinna projektinädala lõpetas vabatahtlik tegevus Tallinna Maratonil, kus õpilased aitasid raja ääres kaasa suure rahvusvahelise spordisündmuse korraldamisele.

20. septembril algas projekti teine osa, kui Tallinna õpilased sõitsid bussiga Leetu. Vilniuse nädala keskseks teemaks oli „Õppimine looduselt ja koos loodusega“ ning tähelepanu pöörati keskkonnaharidusele, jätkusuutlikkusele ja teaduspõhisele looduse uurimisele.

Õpilased tutvusid kodanikuteaduse (citizen science) võimalustega ning uurisid, kuidas saavad teadusuuringud ja aktiivne keskkonnakaitse üksteist toetada. Biomimikri töötoas vaadeldi, kuidas loodusest leitud lahendused võivad olla eeskujuks uute ja jätkusuutlikumate ideede loomisel. Õpitut ja kogetut mõtestasid õpilased ühiselt loodud taskuhäälingutes. Projekt ei piirdunud ainult kooliruumides õppimisega. Õpilased tutvusid Leedu kultuuri ja traditsioonidega, osalesid folklooritegevustes ning külastasid ajaloolist Trakai linnust, kus prooviti ka traditsioonilisi kibinaid. Nädala lõpetas ühine matk koos Saulės Gojuse kooliperega.

Kaks projektinädalat, kaks pealinna ja palju uusi kogemusi näitasid, kui mitmekülgne võib olla õppimine rahvusvahelises keskkonnas. Majutus peredes võimaldas õpilastel kogeda lähedalt teise riigi igapäevaelu ning kasutada võõrkeeli ka väljaspool kooli ja projektitegevusi. Ühine töö vabatahtlikkuse, keskkonnahariduse ja jätkusuutlikkuse teemadel andis õpilastele uusi teadmisi ja praktilisi kogemusi, kuid sama olulised olid rahvusvaheline koostöö, iseseisvus ja uued sõprussuhted. Projekt näitas, et Tallinna ja Vilniuse noori ühendab palju rohkem, kui esmapilgul arvata võiks.

Meie koolist osales õpirändel: Kristofer Tabri, Emma Paula Krekker, Eliise Varres, Johanna Tüür, Lene Johanson, Mae Helin Nõmm, Saskia Paal, Ingrid Ly Visberg, Henri Krister Paist, Rasmus Rannu.

Saatvad õpetajad: Fabian Mohrhardt ja Rosalinde Rist.

Tekst ja fotod: õpetaja Rosalinde Rist

 

TSG tunnustab kolleege

/- ,

TSG aasta õpetaja 2026 — Anuliis AeroAnuliis Aero

  • Tema jaoks on kõige olulisem, et iga laps tunneks end märgatuna, kuulatuna ja toetatuna.
  • Ta loob klassis turvalise õhkkonna, kus õpilased julgevad proovida, küsida ja eksida.
  • Anuliis teeb tihedat ja usalduslikku koostööd ka lapsevanemate ning kolleegidega.
  • Tema tugevus on oskus jääda keerulistes olukordades rahulikuks, kuulata kõiki osapooli ja hoida fookus lapse heaolul.

Aasta õpetaja nominendid on Astrid Rätsep, Emel Celik, Aina Saares, Kertu Pildre.

TSG aasta töötaja 2026 — Tiia Kubo

  • Ta on alati olemas, lahke, hea huumoriga ning abivalmis.
  • Õpilastele ta meeldib, tal on lausa omad väikesed fännid!
  • Alati särav, rahulik ja hooliv tugi nii õpetajatele kui ka õpilastele.
  • Tiina on inimene, kes teeb oma tööd südamega ning kelle kohalolu teeb raamatukogu palju mõnusamaks paigaks.

Kolleegipreemia 2026 — Eva-Liisa Schleicher

  • Ta on hooliv, vastutustundlik ja koostööaldis kolleeg, kelle peale saab alati kindel olla.
  • Ta jagab oma ideid, toetab teisi ning panustab aktiivselt ühiste eesmärkide saavutamisse.
  • Tema rahulik meel, positiivsus ja abivalmidus muudavad temaga koos töötamise lihtsaks ja meeldivaks.
  • Eva-Liisal on alati olemas hea sõna, kommi või meenega.

Õpilasesinduse poolt antud autasud õpetajatele:

Kõige stiilsem: Enel Pärs
Kõige soojema südamega: Ivi Olev
Kõige parema huumoriga: Viljar Laasi
Kõige aktiivsem koolielus: Daniel Hozjan
Kõige toredam uustulnuk: Stephanie Gossel
Kõige hoolivam: Külli Veerme
Aasta klassijuhataja: Fabian Mohrhardt

 

10. klasside noored muutsid maailma!

/-

Kuna hoolimine on meie kooli üks alusväärtusi, panustame teadlikult heade suhete ja toetava koolikeskkonna loomisesse. Sel õppeaastal pöörame erilist tähelepanu 10. klasside ühtsustunde tugevdamisele, et aidata neil paremini gümnaasiumieluga kohaneda, Selleks viisime 29. septembrist kuni 2. oktoobrini koostöös Tallinna Haridusametiga läbi programmi „Noored maailmamuutjad“.

Mis on programmi eesmärk?

„Noored maailmamuutjad“ põhineb Soomes 2017. aastal loodud Gutsy Go meetodil, mille eesmärk on ennetada noorte sotsiaalset tõrjutust. Eestile kohandatud programm aitab suurendada noorte osalust ja motivatsiooni olla aktiivsed kodanikud, kes märkavad kogukonnas probleeme ning otsivad neile ühiselt lahendusi.

Kuidas programm välja nägi?

Neljaks päevaks asendas programm 10. klasside tavapärase tunniplaani. Õpilased jagati eri klasside noortest koosnevatesse 10-liikmelistesse meeskondadesse. Igal meeskonnal oli abiks mentor.

Meie koolis olid mentoriteks: Avely Kasela, Triin Ots, Daniel Hozjan, Kaisu Kuris, Ly Lukk, Virve Pikk, Reet Jõgeva, Ly-Marleen Tamme ja Külliki Parker.

Nelja päeva jooksul:

  • märkasid noored väikestes rühmades oma kogukonna probleemkohti;
  • töötasid välja võimaliku lahenduse;
  • leidsid vajalikud kontaktid ja kaardistasid olemasolevad ressursid;
  • valmistasid tegevused ette ning viisid need päriselt ellu;
  • lõpetuseks reflekteerisid ning analüüsisid saadud kogemust.

Mida õpilased märkasid?

1. grupp (mentor Reet) märkas, et ühiskonnas on oluline teema vaimne tervis ning sageli jäävad inimesed oma muredega üksi ega jaga neid teistega. Noored soovisid omalt poolt julgustada inimesi oma muredest rääkima ja neid mitte ainult enda kanda jätma. Nii sündis mõte minna Tallinna vanalinna sõnumiga „Jagatud mure on pool muret“. Noored lõid murede postkasti, kuhu möödujad said anonüümselt kirja panna, mis neil parasjagu hingel oli. Mure jagamise eest anti vastu roos ja komm, sest kui jagatud mure on pool muret, siis jagatud rõõm on topelt rõõm.

2. grupp (mentor Avely) märkas, et tänapäeva ühiskonnas tunnevad inimesed end sageli üksildasena ning soovis oma tegevustega meelde tuletada, kui oluline on üksteist märgata. Koos 5.d klassi õpilastega valmistati komplimendikaarte, mida jagati tänaval möödujatele, et tuua nende päeva killuke rõõmu ja headust. Lisaks otsustasid noored teha ühise heateo Tallinna Lastekodu kõige pisematele, kogudes kuni üheaastastele lastele mänguasju. Nii jõudis nende märkamise ja hoolimise sõnum ka nendeni, kellega noored ise kohtuda ei saanud.

3. grupp (mentor Triin) märkas, et noorte vaimse heaolu juures vajavad rohkem tähelepanu üksildus ja kuuluvustunne. Noored soovisid luua võimalusi, mis aitaksid õpilastel tunda end osana kogukonnast ning leida rohkem ühiseid tegevusi teistega. Ühe tegevusena korraldati 1.–5. klassi õpilastele õuevahetunni ajal tantsuvahetund, mis tõi õpilased ühise tegevuse kaudu kokku. Lisaks viidi koolis läbi küsitlus, et kaardistada, millistes huviringides õpilased osalevad. Tulemused koondati ning neid saab näha koolis ekraanidel, et anda uusi ideid neile, kes alles otsivad endale sobivat huvitegevust. Nii soovisid noored näidata, et ühine huvi või tegevus võib olla esimene samm uute kontaktide, sõprussuhete ja kuuluvustunde tekkimiseks.

4. grupp (mentorid Virve ja Külliki) märkas, et kiire igapäevaelu keskel võib lastel jääda väheks vanematega koos veedetud aega ja ühist tegutsemist. Noored soovisid pakkuda lastele rõõmsaid ühiseid hetki ning otsustasid minna külla Vesiroosi Lasteaeda, kus korraldasid lastele lõbusa spordi- ja mängupäeva. Noored valmistasid tegevused ise ette ning ei jäänud kõrvaltvaatajateks. Nad lõid kõigis mängudes aktiivselt kaasa, innustasid lapsi ja näitasid eeskuju. Kõige väärtuslikum heategu on just oma aja ja kohalolu kinkimine.

5. grupp (mentor Ly) märkas, kui oluline on väärtustada vanemaid inimesi, nende elukogemust ja rolli meie kultuuri ning lugude edasikandmisel. Samuti soovisid noored pakkuda eakatele seltsi ja võimalust ühiselt aega veeta. Noored otsustasid minna külla Nõmme Pihlakodu elanikele, kellega koos mängiti, vesteldi ja veedeti mõnusalt aega. Kohtumine tõi kokku erinevad põlvkonnad ning pakkus rõõmu mõlemale poolele.

6. grupp (mentor Daniel) märkas, et kiire elutempo ja igapäevane stress mõjutavad inimeste vaimset heaolu. Õpilased soovisid kinkida inimestele oma aega. Selle mõttega läksid noored Männi parki, kus pakkusid inimestele võimalust koos aega veeta. Nad liitusid jalutajatega, vestlesid nendega ning kutsusid pargis olnud noori ühiselt korvpalli mängima.

7. grupp (mentor Kaisu) märkas, et noored käituvad avalikes kohtades tihti ebaviisakalt ega arvesta alati teiste inimestega. Nad otsustasid panna Mustamäel noorte poolt enim kasutatud kohtadesse üles plakatid, mis kutsuvad üles viisakale ja teistega arvestavale käitumisele. Samuti viisid noored Tammsaare pargis läbi tänavaküsitluse, kus uurisid inimestelt, kas nad on kogenud noorte ebaviisakat käitumist ning mida saaks iga inimene ise teha, et olla teiste suhtes viisakam ja arvestavam.

8. grupp (mentor Ly-Marleen) märkas, et vanemad inimesed võivad sageli tunda end üksikuna, ning soovis neile kinkida oma aega ja tähelepanu. Noored otsustasid minna külla Kristiine Pihlakodusse, kus osalesid koos eakatega eakatepäeva raames toimunud tegevustes, vestlesid ja veetsid ühiselt aega. Noored kinkisid eakatele ka roosi, millele oli lisatud hea soov. Nii mõnigi noor helistas peale neid projektipäevi oma vanavanematele.

Programm andis võimaluse õppida hoopis teistsugusel moel kui tavapärases koolitunnis. Mitteformaalse õppimise kaudu said noored ise algatada, katsetada, teha koostööd, võtta vastutust ning kogeda, et nende ideedel ja tegudel on päriselt mõju.

Kõige selle kõrval õpiti paremini tundma ka üksteist ning astuti üheskoos samm lähemale hoolivama ja ühtsema koolipere kujundamisele. Noored said kogeda, et maailma muutmiseks ei pea alati tegema midagi suurt. Vahel piisab sellest, kui märgata, hoolida ja julgeda esimene samm astuda.

Nelja päeva järel võime kindlalt öelda: meie noored tõesti muutsid maailma!

Kogu protsessi vältel toetasid meid kohapeal programmi eestvedajad Eneli Meresmaa ja Kristjan Kruus Tallinna Haridusametist. Oleme neile selle eest väga tänulikud!

Nädalast valmis videokokkuvõte, mida on võimalik näha siin:

Loe lisaks: Tallinna Saksa Gümnaasiumi noored näitasid, et muutus algab hoolimisest (Tallinna Haridusamet)

Koolipäev kinos: 7.–9. klassid vaatasid filmi „Morten“

/-

29. septembril käisid Tallinna Saksa Gümnaasiumi 7.–9. klasside õpilased Mustamäe Apollo kinos vaatamas filmi „Morten“.

Kinokülastus oli osa õppetööst ning pakkus võimaluse siduda ühine kultuurikogemus erinevates ainetes käsitletavate teemadega. Film tõstatab mitmeid noorte jaoks olulisi küsimusi – suhted, valikud, vastutus, väärtused, eneseväljendus, kuuluvus ja keerulistes olukordades toimetulek.

Pärast filmi vaatamist käsitletakse neid teemasid edasi kirjanduse ja inimeseõpetuse tundides. Kirjanduses saab keskenduda loo ülesehitusele, tegelaste arengule, konfliktidele ning filmi kui jutustamisviisi eripärale. Inimeseõpetuses saab arutleda tegelaste käitumise, suhete, otsuste ja nende tagajärgede üle ning siduda nähtut noorte igapäevaelus ette tulevate olukordadega.

Kinokülastus toetab ka meie kooli selle õppeaasta eesmärke – hooliva ja turvalise koolikultuuri tugevdamist, sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamist ning oskust märgata, kuulata ja arvestada teiste inimestega. Ühised arutelud aitavad noortel paremini mõista nii iseennast kui ka teisi ning kujundada vastutustundlikke ja hoolivaid hoiakuid.

Ühine filmikogemus annab hea võimaluse õppida väljaspool tavapärast klassiruumi ning jätkata hiljem nähtud teemade üle sisulist arutelu.

Suur aitäh kõigile õpetajatele ja saatjatele, kes aitasid kinokülastust sujuvalt korraldada!

Abiturientide muljeid riigikaitselaagrist

/-

Tallinna Saksa Gümnaasiumi abituriendid osalesid 11.-13. septembril 2026 riigikaitselaagris Humala harjutusväljal Harjumaal.

12. c klassi õpilased panid oma muljed kirja.

Kristjan Värton:

11.-13. septembril käisin klassiga Humala riigikaitselaagris, kus saime palju uut teada ning saime ka väikese eelvaate sellest, milline kaitsevägi välja näeb.
Esimesel päeval pidime võtma sealt oma kaitseväeriided ning koos oma grupiga telgid püsti panema. Meie klassist moodustus kaks gruppi: tüdrukute grupp ja poiste grupp. Ülejäänud päeva saime tunde instruktoritelt ning õppisime, kuidas näomaskeeringut teha.

Teisel päeval ärkasime kell 5.45, kuna kell 6 oli juba hommikusöök. Päev oli pikk ning erinevate töötubadega täidetud. Saime teadmisi meditsiini, köiega laskumise, airsoft’i, orienteerumise ja tuletegemise ning tuleohutuse kohta.

Viimasel päeval oli lõpumatk, kus pidime kaardi järgi oma grupiga orienteeruma mitmesse peatusesse. Peatustes olid erinevad ülesanded, mille järgi anti tiimidele punkte. Meie klassi poisid võitsid esimese koha ning said auhinnaks riigikaitselaagri termose.

Minu arust oli see väga tore kogemus. Vahepeal hakkas öösel külm ning ebamugav, kuid see oli tegelikult oma teha, et telgis oleks ahi soe ning oma pesa mugavaks muudetud. Seal tekkis ka kerge unepuudus, aga see mind eriti ei häirinud.

Soovitaksin seda kogemust kõigile, et nad saaks teadmisi, kuidas metsas hakkama saada ning kuidas kriisiolukorras toime tulla.

Ants Valk:

Laager toimus Humalas Harju maakonnas reedest pühapäevani (11.-13.09).

Jõudsime sinna reede hommikul ja võtsime kastidest enda riietuse ja varustuse. Seejärel läksime telkimisalale ning panime telgi püsti, Reede oli laagriga tutvumise päev ja tegime ainult ühte tegevust, milleks oli maskeeringukoolitus.

Laupäeval ärkasime kell kuus külmas, sest me ei olnud jaksanud öösel ahju kütta. Kui hommikusöök oli söödud, hakkasime pihta esmaabikoolitusega. Seejärel õppisime köiega seina pealt alla laskuma. Lõunaks sõime praadi ja puhkasime tund aega. Neljas tegevus oli tulekustutamine ja selle tekitamine. Mängisime ka airsoft’i ning õppisime rivistust.

Pühapäeval ärkasime soojas telgis, sest me õppisime oma vigadest ja pidasime öösel ahjuvalvet. Põhitegevus oli lõpumatk, mis kestis umbes kaks tundi. See pani proovile kõik meie teadmised, mida me eelneval päeval õppisime. Me saime matkal kõige rohkem punkte ja meie preemia oli veepudel. Peale seda oli meil bussideni 3 tundi vaba aega.

Mulle meeldis see laager, sest see andis lõbusate harjutustega hea ülevaate sellest, milline kaitsevägi on.

Liisi Aunre:

Ma käisin eelmise nädala lõpus riigikaitselaagris, mis toimus Humala harjutusväljal. Reede hommikul pidid kõik 12. klassi õpilased tulema kooli ette ja siis istuma bussi, sealt viidi meid edasi laagriplatsile.

Kohale jõudes pidime kõik võtma varustuse ja riided ära vahetama ning oma salga juurde minema. Salgaga uuesti kokku saades pidime minema metsa äärde ja võtma telgid. Telgid tuli ise kokku panna, mis ei olnud nii hull, kuid kuna mind jäeti ahju kokku panema ja ma ei teadnud, kui palju juppe oli, siis ma panin kogemata ainult poole korstnast kokku.

Pärast telgi kokkupanemist oli söömine. Toit oli päris hea, kuid ma ei söö tatart ja mainisin seda ka toidu andjale. Seepeale ütles ta: „Tatar ei taha sind ka.“

Õhtul oli meil veel kamuflaaž, kus pidime endal näod roheliseks värvima. See oli päris tore ja naljakas.

Õhtu läks rahulikult, kõik jäid vaikselt magama. Hommik oli aga üpris külm, sest keegi polnud tuld teinud.

Teise päeva tegevused olid ka toredad ja huvitavad, eriti meeldisid mulle köiega seina pealt alla tulemine ja lasketiir.

Õhtul olid kõik väga väsinud, kuid leppisime varasemalt kokku, et peaksime öösel tuld valvama. Minu öövalve algas kell üks öösel ja lõppes pool kolm. Hommikul ärgates oli telk soe, kell oli siis alles pool kuus.

Viimane päev oli liikumise poolest kõige tegusam. Koju jõudes läksin varakult magama ja järgmisel päeval ärkasin alles lõunal.

Ma mõistsin seda, et minust metsanaist ei tule ja mulle meeldivad minu privileegid käia pesus sooja vee all ja magada pehmes puhtas voodis.

Viktoria Pärn:

Riigikaitselaager algas reede hommikul kooli ees kogunemisega. Kell 8.15 sõitsime Humala harjutusväljale, kus tehtu rivistus, et kontrollida inimeste kohalolekut.

Pärast rivistust anti meile kätte vajalik varustus, milleks olid seljakott, püksid, puutsad, fliis, kilejope, kilepüksid, jakk, vöö, magamiskott ning telkmantel. Kui olime kõik varustuse kätte saanud ja riided selga pannud, anti jaovanemale telk, kirves ja ahi. Meie klass jaotati kaheks grupiks: tüdrukud olid ühes grupis, poisid teises. Pidime grupi peale tiimitööga telgi ja ahju üles panema.

Kui olime telgi üles saanud, siis meie õpetaja rääkis ja õpetas, kuidas peaks seljakotti õigesti pakkima, et matkadel oleks kergem kõndida. Ta näitas ka, mis peaks igal sõjaväelasel kaasas olema.
Pärast lõunasööki näitas ta meile erinevaid käemärke, mida nad kõndimise ajal kasutavad. Minu jaoks oli kõige põnevam malelaud, kus minnakse rivist üle ühe inimese teisele poole teed.

Esimesel ööl me ahju alla tuld ei teinud, aga seetõttu oli meil öösel külm ning me ei saanud eriti magada, sest maapind oli kõva ja märg.

Teise päeva hommikul algasid peale hommikusööki erinevad tunnid. Esimene tund oli traumameditsiin, kus meile räägiti ja näidati, kuidas erinevate traumaolukordadega toime tulla ja mida siis teha. Õppisin seal enda ja sõbra peal kompresssidet kasutama, lisaks žgutti kasutama ja peahaava kinni siduma. Teine tund oli elustamine ja räägiti ka allergiatest ja mürgistustest. Pärast lõunat oli meil natuke vaba aega ning saime puhata.

Kolmas tund oli meil orienteerumine, kus saime õppida kompassi kasutama ning koordinaate lugema. Pärast orienteerumist oli meil tund, kus anti vajalikke teadmisi sellest, kuidas metsas ellu jääda. Sain näiteks teada, kuidas töötab magneesiumipulk.

Seejärel oli tuleohutus, kus saime ise tuletekiga tuld ära kustutada. Kõige viimases tunnis õpetati rivistust ja erinevaid käemärke.

Vahepeal oli meil ka õhtusöök. Teisel ööl me pidasime öövalvet, valvasime ahjus olevat tuld.

Kolmandal päeval oli meil orienteerumine, kus me pidime erinevates punktides näitama, mida me laagri jooksul õppisime. Pärast lõunat pidime ootama busse, mis tõid meid kooli ette tagasi.

Riigikaitselaager oli väga õpetlik ning mulle see meeldis. Sain palju uut ning põnevat teada.

Anette-Kristelle Veeverson:

11.-13. septembril käisime kõigi meie kooli 12. klassidega riigikaitselaagris Humala harjutusväljal. Peale meie kooli olid seal veel mõned teised koolid.

Laager algas sellega, et saime kätte endale sobivad riided ja muu varustuse. Peale seda tehti meile väike tutvustus ning siis hakkasime enda telki kokku panema. Telgis oli 13 tüdrukut koos. Seal oli väga kitsas ja ebamugav magada. Öösel oli nii külm, et pidime vahepeal kordamööda ärkama ja ahju kütma.

Päeval anti meile erinevaid ülesandeid, mida pidime lahendama. Saime anda esmaabi, harjutada varjumist, teha näomaalinguid kamuflaažiga . Eks mõni tegevus oli põnevam ja teine jällegi ei huvitanud mind nii palju.

Süüa saime kolm korda päevas: kell 6.00, 12.00 ja 18.00. Toit maitses suurepäraselt ja seda oli rikkalikult. Päev sai läbi umbes kell 20.30 ning siis saime oma telki puhkama minna.

Tegelikult mulle see laager ei meeldinud. Kogu aeg oli külm ja puhata eriti ei saanud. Jäin pärast seda veel haigeks ka.

Õppisin sealt palju, aga kõige rohkem ootasin ikka koju minemist.

Foto: Emma Tunnel