Meie kalli kodumaa 101. sünnipäeva eel, 22. veebruaril läheme kogu gümnaasiumiperega kinno vaatama suurfilmi “Tõde ja õigus”, mis baseerub A.H. Tammsaare epopöa 1. köitel.
Loomulikult näeme selles filmis kirjandusteose ekraniseeringut, kuid ära ei tohi unustada ka fakti, et ekraanil rullub meie ees lahti MEIE LUGU – kõikide eestlaste esivanemad elasid 19. sajandi viimasel veerandil just nii, nagu kinolinal näha ja teosest lugeda on. Kuigi Eestimaa on täis kauneid mõisahooneid ja nii mõnigi romantilise hingelaadiga neiu kujutleb enda esiema just sellistesse majadesse uhketes kleitides liuglema, siis tegelikkuses oli meie olme ja tööd-tegemised just sellised nagu Tammsaare kujutanud on.
Seega läheme filmi “Tõde ja õigus” vaatama avatud meele ja südamega, sest oleme hingesilla kaudu ühenduses ka oma esivanematega. Meie empaatiavõime saab kindlasti uue mõõtme, kui elame kaasa legendaarsetele tegelastele. Andres ja Pearu, Krõõt ja Mari, Liisi ja Joosep ning teised, rääkimata loomadest.
11. ja 12. klasside õpilastel on muidugi äratundmisrõõmu rohkem, sest meie koolis on heaks tavaks käia pärast teose lugemist Vargamäel, kus siis autentsetes oludes romaanikatkendeid ka gruppides lavastatakse ning kirjanduslikku orienteerumismängu vabas õhus mängitakse.
“Tõde ja õigus” on nagu austav hümn eestlusele.
õpetaja Anu Kušvid