Sildid: riigikaitse

Kogemused riigikaitselaagris: unetud ööd, mudased saapad ja võidukas rännak

12.-14. septembril osalesid Tallinna Saksa Gümnaasiumi abiturientid traditsioonilises riigikaitselaagris. Järgnevalt saab lugeda 12.b klassi õpilaste muljeid sel ainulaadsel nädalavahetusel saadud kogemustest.

12. septembri varahommikul suundusin kokkupakitud kotiga kooli, kus võttis minu ja mu klassikaaslased peale buss, millega sõitsime riigikaitselaagrisse. Seal vahetasime oma tsiviilriietuse meile antud riietuse vastu ning saime varustuse. Riided vahetatud, suundusime platsile, kus meile räägiti riigikaitse korraldusest.

Esimene päev möödus sujuvalt, saime endale väga toredad instruktorid, kellega sai palju juttu aetud ning kellelt ka nii mõndagi õppisime. Õhtuks panime üles telgi, tegime süüa ning lõpuks heitsime magama.

Esimene öö möödus unetult. Maapind oli kõva, ruumi oli vähe ja pidime ka öövalvet pidama, et midagi põlema ei süttiks.

Teine päev venis, seisime terve päeva ning käisime töötubades. Toit laagris oli isegi üllatavalt meeldiv ning kõht oli kogu aeg täis, mis oli kindlasti suur pluss. Pidev seismine andis tunda ning tekitas väsimust, kaasa aitas ka see, et hommikul oli kell kuus äratus, millele järgnes hommikuvõimlemine.

Teine öö möödus mitmekülgselt. Uni oli hea, aga liiga magus, mille tõttu juhtus see, et öövalve jäi magama ning tuli ahjus kustus. Temperatuur telgis langes, mis äratas nii mõnedki magajad sügavast unest.

Kolmas päev oli väga huvitav. Peale hommikusi rutiine ja ühte töötuba algas meil lõpurännak. Seal pidime kogu varustusega läbima punkte, kuhu pidime jõudma, orienteerudes kaardiga. Nimetatud punktides täitsime ülesandeid ning viimasest punktist pidime viissada meetrit aja peale jooksma. Meie jagu, mis koosnes üheteistkümnest poisist, saavutas laagri parima tulemuse, laagris oli kokku umbes kakssada õpilast.

Üldine meeleolu oli hea, olen õnnelik, et võtsin laagrist osa ning sain selle kogemuse. Ainuke miinus oli see, et oli vihmane ja sopane ehk ilm jättis soovida.

Remek Mäe


Laagripäevad algasid varakult, kuid see polnud laagri kõige ebameeldivam osa. Läksin sinna eeldusega, et mul avaneb võimalus end proovile panna. Seda aga ei juhtunud, sest tegemist polnud mingisuguse katsumusega. Kõige lihtsam on võrrelda seda laagrit kooliga, kus ainus erinevus on see, et kõik tunnid toimuvad väljas. Nõnda me siis käisimegi kolm päeva järjest erinevates tundides, kus õppisime maskeerimist, orienteerumist, esmaabi, käemärke jms.

On raske öelda, kas laager oli hea või halb, sest mõlemad aspektid olid esindatud. Näiteks sain ma aega veeta oma heade sõpradega, kellega me kogu aeg naersime. Samas tekkis mitmeid lahkhelisid ülejäänud grupiga, kellega telki jagasime. Nimelt olid meie grupis valdavalt tüdrukud ning julgen öelda, et kui poisil käskida midagi teha, siis ta teeb, aga kui tüdrukul, kõlab vastuseks: „Miks sa seda nii ülbelt ütlesid? Viisakamalt saab ka rääkida.“ Seega ei saanud me nautida halbu ilmasid ja häid toite, kuna alatihti tuli tülisid lahendada.

Lisaks sellele olid ka mõned tunnid tüütud ja nende vahel pidi mõttetult passima. Terve aeg möödus justkui midagi oodates. Laager tasus end aga mingil määral ära, sest lõpuks koju jõudes hakkasin sooja dušši ja pehmet voodit rohkem hindama.

Heinika Heinloo


Hommikul ootasime pikalt bussi, mis oli meid vale kooli juures oodanud. Alguses sõitis buss ka valesse sihtkohta, aga kui me lõpuks kohale jõudsime, saime kätte oma vormid. Need pidime õues selga panema ning kui see sai tehtud, hakkas vihma sadama.

Seejärel jagasime ennast jagudesse ja saime omale instruktorid. Meie jaos olid peamiselt meie klassi poisid ja kaks paralleelklassi poissi. Instruktorid olid tegevväelased, kes õpetasid meile telgi püsti panemist ja söögitegemist ning rääkisid põnevaid lugusid kaitseväest. Otsustasime panna ööseks ahju küdema, mis tähendas, et pidime seda vahetustega valvama. Samuti leidsime öösel telgist palju nälkjaid.

Laagris pidime läbima üheksa töötuba, millest enamus toimusid teisel päeval. Mulle meeldisid kõige rohkem köiega mööda seina alla kõndimine ja airsoft’iga tegutsemine. Paar korda saime ka karistada, kui mõnel olid kindad telki jäänud või kellelgi käed taskus. Siis pidime tegema kas kätekõverdusi või toengseisu.

Sellel ööl pidasime samuti ahjuvalvet, aga enamik jäi oma vahetusel magama ning seetõttu kustus tuli kaks korda ära ning telgis hakkas väga külm.

Viimane hommik algas hommikuvõimlemisega, mida viis läbi vanast lastesaatest tuntud Leopoldi kostüümis juhendaja. Hiljem toimus lõpurännak, mis koosnes aja peale telgi kokkupanemisest, orienteerumisest punktide vahel, kus pidime õpitut kasutama, et küsimustele vastata, ja poole kilomeetri pikkusest jooksust aja peale. Meie jagu võitis lõpurännaku ja saime karikad. Kindlasti aitas see, et meie jagu koosnes ainult poistest. Nägime jooksmas ühte teist jagu, kus poisid olid võtnud tüdrukute seljakotid omale teiseks seljakotiks selga, et tüdrukud joosta jaksaksid, aga seetõttu olid nad ise väga aeglased.

Toit oli laagris hea ning seda sai öösel sööma minna, sest seda jäi nii palju üle. Mulle meeldis riigikaitselaager, sest sai palju nalja ja see oli mulle uus kogemus. Öösiti oli aga väga külm ja kauem ma seal olla ei oleks tahtnud.

Mihkel Ilves


Neljapäeva õhtul oli vaja poest osta viimased eluks vajalikud tooted, näiteks märkmik ja tule jaoks tikud. Hiljem oli vaja pakkida suur kott, kuhu panin riided, hügieenitarbed ning ka taskulambi ja taskunoa.

Hommikul väljus buss kell 8.30, kuid bussijuht oli bussi parkinud koolist eemale. Sõit oli kiire, kuid meeleolu oli ärev ja kurvavõitu, sest me ei teadnud, mis meid ees ootab ja kas me üldse elusalt tagasi jõuame. Lõpuks jõudsime kohale, ehkki bussijuht oli meid vales asukohas  bussist välja lasknud. Bussijuht sai siiski oma veast aru ja viis meid õigesse paika.

Kohal olles saime endale varustuse ja riided ning meid jaotati jagudesse. Pärast seda läksime instruktoritega telgi jaoks sobivat kohta leidma. Telgi panek oli paras võitlus, sest pidime samal ajal panema telgi sisse korstna ja ka ahju. Sel päeval tegime ise kuivtoidu soojaks, kasutades katelokki ja piiritust, et tuli põlema läheks. Ütleme viisakalt, et see toit maitses ikka kohutavalt. Öösel pidime kõik tund aega ahjuvalvet pidama ja jälgima, et keegi põlema ei läheks.

Teisel päeval oli hommikul söögiks puder, mis maitses imeliselt. Sel päeval tehti meile tervelt seitse töötuba, milleks olid meditsiin, tuleohutus, airsoft, õppisime maskeeruma keskkonda, rääkisime rännakust ja õppisime käemärke näitama jne. Lõunal ja õhtul saime angaarist imelist toitu, mis viis keele alla. Öösel ärkasin üles, sest külm hakkas, kuna valves olijad olid magama jäänud.

Viimasel päeval oli orienteerumine, kus pidime rändama ja harjutusi tegema. Ühes harjutuses pidin mängima ohvrit ja teised pidid mind meditsiiniliselt aitama. Orienteerumine oli võistlus jagude vahel, kus saime esimese koha ja kuldse karika.

Maarjo Vaikna

Õpilasi innustas muljed kirja panema õpetaja Astrid Rätsep.

Meenutusi riigikaitselaagrist

13.-14. septembril toimus abiturientidel traditsiooniline riigikaitselaager. Siin on mõningate 12. klassi õpilaste muljed sellest üritusest.

Päev hakkas juba enne päikesetõusu. Kell 8 pidime bussi peal olema ja laagrisse sõitma. Loomulikult nii libedalt kõik ei läinud, mõned hilinesid ka.

Kui me Männikule kohale jõudsime, pandi meid rivvi ja hakati meile asju andma. Saime kotid, särgi, jaki, nimesildi, magamiskotid jne. Juba siis kallas vihma, aga me ikkagi lootsime, et ilm läheb paremaks. Kui riided välja vahetasime, pandi meid rivvi ja jagati gruppidesse. Ma olin peamiselt paralleelklassi õpilastega koos.

Siis pandi meid telke üles ehitama. Meil pidi olema neid kaks, aga kuna olime viimane jagu, kes varustuse sai, jäime ühest ilma ja saime alles pärastlõunal teise.

Pärast lõunasööki hakkasime tööle. Me pidime kolmest punktist läbi käima, igaühes oli umbes 90 minuti pikkune tund. Kuna mina olin 7. jaos, alustasin varjupaiga ehitamisega, pidime metsast leitud asjadest telgi ehitama. Ma sain oma meeskonnaga päris hästi hakkama. Pärast seda oli meil veel kauguste määramine ning formatsiooniõpe. Seejärel olime nii väsinud, et kohe pea hakkas valutama.

Öösel oli telgis päris hea, aga õues oli karm äikesetorm.

Teine päev hakkas päris rahulikult. Ilm oli vaiksemaks jäänud ning hommikujooksu me tegema ei pidanud. Teise päeva õppused läksid päris hästi ninh õppisime palju uut, näiteks kuidas relva lahti võtta ja uuesti kokku panna, kuidas relvast lasta, kuidas kriisiolukorras käituda ning muud head-paremat.

Tõeline seiklus algas aga õhtul, kui korraga hakkas lihtsalt vihma alla kallama. Kogu maa oli mudane, telgid hakkasid kokku varisema ja absoluutselt kõik oli läbimärg. Paar korda lõi ka välk taeva valgeks. Lõpuks läks olukord nii hulluks, et meile anti käsk kõik kokku pakkida ning evakueeruda. Pärast tunniajalist kaost oli meie veok kohal ja sõitsime Hiiule. Seal saime riided ära vahetada, kuigi palju valikut ei olnud, sest kõik oli läbi vettinud. Õnneks mul oli veel kilekotis mõni kuiv riideese, mis tsunami üle elas.

Sealsamas pandi ka peole punkt peale ning saime lõpuks vabadusse. Koju sõitsin Boldiga. Kokkuvõtteks saab öelda, et ma metsa tagasi kindlasti minna ei soovi, aga kardan, et mul pole selle üle just eriti palju kontrolli.

Henrik Acik


Riigikaitselaager algas sellega, et meile anti kätte varustus ja seejärel jagati meid 9 rühmaks. Tevre laagri käigus läbisime oma grupiga statsionaarseid õppepunkte ehk pidime kaardiga orienteeruma. Seal sain näiteks teada, kuidas kaugusi hinnata ja kui palju sammupaare mul läheb, et 100 m distantsi läbida. Samuti tean nüüd võtet, kuidas maas olevat inimest transportida.

Mulle meeldis ka õhupüssiga enda täpsust laskmisharjutustes proovile panna ning oskan nüüd ka telkmantlist üheinimesetelki teha.

Toit oli samuti väga maitsev. Ööbimiseks panime oma rühmaga üles suure telgi, kuhu mahtus umbes 7-8 inimest. Telgi sees oli isegi ahi, seega sain särgi väel magada.

Sama lõbusaks ei osutunud aga viimane päev, kus pidime hoovihma sees tegema laagri ringkaitset ehk pidime vihma sees oma positsioonidele jooksma. Lõpuks oli vihm nii tugev, et telk hakkas läbi tilkuma. Kuna meie riided olid ka läbimärjad, siis evakueeriti meid metsast kaitseväebaasi ning laager lõpetati ennetähtaegselt laupäeva öösel.

Kui viimane õhtu välja arvata, siis meeldis mulle riigikaitselaager väga ning õppisin olulisi teadmisi, mis võivad ka väljaspool kaitseväge kasulikud olla.

Louis Jesse Albert


Kui laagripaika jõudsime ja bussist koos teiste kaasõpilastega välja astusime, hakkas kohe vihma tibutama. Tollel hetkel ei osanud ma isegi ette kujutada, mis meid kõiki ees ootab.

Peale alguskõnet jagati meile vajalik varustus ning peale pikka ootamist saime gruppidesse. Esimese ülesandena pidime hakka telki püstitama. Õnneks oli minu rühma ülem võrreldes teiste ülematega väga tore ja leebe. Kui teiste telkide juurest kostis ülema karjumist, siis meie ülem oli rahulik ja abivalmis.

Esimesel päeval ootasid meid ees erinevad töötoad, milles kogu grupiga osalesime. Olin väga rahul enda rühmaga, sest meil ei vingunud keegi ja kõik olid väga positiivsed ning aktsepteerivad. Töötoad olid väga õpetlikud ja harivad ning ühtlasi aitasid meie grupil lähedasemaks saada.

Terve päev olid ilmaga halvad lood. Ühtelugu aina sadas ja sadas, kuid tujul ei lasknud langeda toit, mida meile seal pakuti. Ütlemine, et tühi kõht on kõige parem kokk, pole kunagi tõetruum olnud.

Tingimused laagris ei olnud kiita, kuid ei saa ka viriseda. Joogivett saime kanistritest, WC asemel olid kuivkäimlad ja ööbima pidime telgis. Öö möödus tormi ja vihmaga ning hommikul ootas meid hommikvõimlemine. Terve päev oli samuti sisustatud töötubadega.

Ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud, kui sel õhtul laagrisse tagasi jõudes, sest õhtusöögiks oli tatar, mis polnud mulle elu sees veel nii hästi maitsenud. Rahulikult einestades märkasin, et järsku hakkas sadama, mis kestis kuni öö saabumiseni.

Peale kolmekordset häire läbitegemist saadi aru, et laagrisse pole võimalik jääda, ning kõik evakueeriti.

Riigikaitselaagrist jäävad mulle head mälestused, kuid kõige enam olen õnnelik selle üle, et Eestis pole kaitsevägi naistele kohustuslik.

12. klassi õpilane


Nähtavus null, riided märjad, vaim murdunud- see võtab üsna hästi kokku terve selle nädalavahetuse. Kui paduvihm välja arvata, oli laager täitsa nauditav. Iisklikult nautisin ma väga AK4 hooldust ja meditsiiniõpet, kuigi kõik teised töötoad (v.a topograafia) olid ka väga põnevad. Peamiselt saabki kurta vaid ilma üle. Samas ei saanud keegi päikesepistet, nii et võib-olla polnud kerge vihm ka kõige hullem. Kindlasti olen mina üks õnnelikest, kes ei pidanud lombis magama, nii et terve kogemus oli üldiselt positiivne.

Riigikaitselaagri laul

On märg,
ei näe,
vaimust ei midagi
enam alles jää.
Kõrval madratsil
on lomp,
milles lebab Kevin.
Õhtune kartul on
läinud.
Ööpatrull.
Särk, niiske.
Andres roomab
välja
telgi alt
nagu mutt.
Riigikaitse on märg,
ma olen märg
hommikuses udus
kui ärkan
niiskena.

Õpilasi innustas muljed kirja panema õpetaja Astrid Rätsep.

 

Abiks oma riigile

12.c klassi õpilane Henri Eiche on tubli kaitseliitlasena abiks Eesti piiril, täpsemini Tallinna Sadamas.

Tegus noormees saab suurepäraselt hakkama nii koduõppega kui ka oma riigi aitamisega keerulises olukorras.

Koolipere on uhke!

Henri Eiche

Meie koolist võrsuvad isamaalised, kõrgete aadetega mehed

17. veebruaril möödus 29 aastat Kaitseliidu taasloomisest.

Sel puhul esitleti vastvalminud muusikavideot „Meie reliikvia on vabadus“, mille sõnade autor ja esitaja on Henri-Georg Eiche (11.c), artistinimega MC Eiche, kes koos kahe vennaga on aktiivne Tallinna maleva kaitseliitlane.

Loe lähemalt: Kaitseliit esitleb vastvalminud räpilugu Meie reliikvia on Vabadus!