Olen tegelenud iluvõimlemisega 11 aastat, esimene trenn toimus, kui olin 5 aastane. Võimlemisse saatis mind ema, kuna talle meeldis see sport kõige rohkem. Ühes klubis treenisin ma ligi 3 aastat, aga kuna minuga ei tegeletud, ei pandud tähele, otsustasime ema ja isaga minna üle VK Elegance’i, kus ma siiamaani treeningi. Enne seda kui ma Elegance’i üle tulin, polnud mu tulemused üldsegi head, olin pigem lõpus. Elegance’i tulles esimesed paar aastat olid keskmised, tulemused hakkasid tulema, kui ma läksin B-kategooriast A-kategooriasse, olin 11-12 aastane. Esimesed võistlused A-kategoorias olid Lootuste Karikas 2014. Võistlesin hästi, aga polnud valmis üldse mingisuguseks kõrgeks kohaks, kuna teadsin, et selles kategoorias on palju tugevamad tüdrukud kui mina. Pärast vaatan tulemusi ning näen, et sain pallis 3 koha.

Sellest algas mu tõsine sportlaskarjäär. Olid tõusud ja langemised, kuid tõeline sportlane on see, kes peale igat langemist tõuseb ja läheb edasi nagu tank. 2016. aasta oli minu jaoks väga tähtis, EMV, EKV ning Euroopa Meistrivõistlused, algasid trennid, mis olid 4 tundi ning 2 korda päevas. Füüsiliselt oli raske, sest mul enne polnud nii suurt koormust ja samas oli veel raskem mentaalselt, kuna ma pidin õppima, pidin kaalust alla võtma ja kõik see oli lisaks füüsilisele koormusele. Samas keegi aga pole öelnud, et hakkab kerge olema 🙂

Euroopa Meistrivõistlustel oli mu esimene debüüt Eesti juunioride koondises. Järgmisel ehk 2017. aastal lendasin ma samuti Euroopa Meistrivõistlustele, kuid seekord Eesti juunioride rühmkavade koosseisus. 2018. aasta 1. jaanuaril läksin üle meistriklassi (Meistriklassi astutakse alates 15/16 eluaastast ning võimlejad võistlevad selles vanuseklassis kuni karjääri lõpetamiseni). See aasta osutus mulle praeguseni kõige raskemaks, kuna 1) Pidin lõpetama 9. klassi saksa osakonnas, 2) aprillis ootasid mind Eesti Meistri- ning Karikavõistlused ja 3) sain teada, et sõidan mu esimestele Maailma Meistrivõistlusetele Eestit esindama. Põhiliselt 9. klassi sain lõpetatud, EKV-l olin 4 ning jäin selle tulemusega rahule, EMV-l parandasin oma vigu ja sain 3. koha mitmevõistluses, jättes selja taha mõned Eesti parimatest võistlejatest. Palliga tulin Eesti meistriks.

Juuli alguses teatati, et Eesti koondis on kokku pandud ning MM-ile sõidavad esimesed kolm kohta EMV-lt ehk seal oli Eesti meister Carmen-Marii Aesma, Viktoria Bogdanova ning mina. Alustasin siis ettevalmistusi MM-iks. Mulle tehti uhiuus rõngakava, mida hakkasin kohe treenima. Ja nüüd algasid probleemid… 23. juulil sõitsime laagrisse linnast välja, kus 3. päeva jooksul ma suutsin murda 2 sõrme. Paremal käel murdsin keskmise ja vasakul käel nimetissõrme. Paremale käele pandi kips peale, vasakul käel seoti kaks sõrme kokku (keskmise ja nimetissõrme). Nii ma ei saanud teha kava umbes kaks ja pool nädalat. Ma tegin kavu ilma rõnga ja pallita. Selle aja möödudes hakkasin lõpuks kavu normaalselt tegema, kuid probleem oli selles, et mul oli uus üliraske kava, milles mul ei tulnud mitmeid asju välja ja meil oli aega ligi 3 nädalat, et seda kava hakata puhtalt tegema. Kuid kõik sai sõrmedega korda ning me jõudsime väga hästi. Võistlesin MM-il väärikalt ning olen õnnelik, et sain võistelda meie väikse riigi nimel nii suurtel ja tähtsatel võistlustel.

Terve mu praeguse karjääri jooksul on mind aidanud sihikindlus, mis on mul sünnist saati ning mu vanemad, kes alati toetavad mind. Kõik need 11 aastat on mul vanemad küsinud enne igat trenni: ,,Mida sa lähed trenni tegema?” ja iga kord ma vastan: ,,Andma endast parimat’’.

Melany Keler, 10.a

Foto: Indrek Kask