12.-14. septembril osalesid Tallinna Saksa Gümnaasiumi abiturientid traditsioonilises riigikaitselaagris. Järgnevalt saab lugeda 12.b klassi õpilaste muljeid sel ainulaadsel nädalavahetusel saadud kogemustest.
12. septembri varahommikul suundusin kokkupakitud kotiga kooli, kus võttis minu ja mu klassikaaslased peale buss, millega sõitsime riigikaitselaagrisse. Seal vahetasime oma tsiviilriietuse meile antud riietuse vastu ning saime varustuse. Riided vahetatud, suundusime platsile, kus meile räägiti riigikaitse korraldusest.
Esimene päev möödus sujuvalt, saime endale väga toredad instruktorid, kellega sai palju juttu aetud ning kellelt ka nii mõndagi õppisime. Õhtuks panime üles telgi, tegime süüa ning lõpuks heitsime magama.
Esimene öö möödus unetult. Maapind oli kõva, ruumi oli vähe ja pidime ka öövalvet pidama, et midagi põlema ei süttiks.
Teine päev venis, seisime terve päeva ning käisime töötubades. Toit laagris oli isegi üllatavalt meeldiv ning kõht oli kogu aeg täis, mis oli kindlasti suur pluss. Pidev seismine andis tunda ning tekitas väsimust, kaasa aitas ka see, et hommikul oli kell kuus äratus, millele järgnes hommikuvõimlemine.
Teine öö möödus mitmekülgselt. Uni oli hea, aga liiga magus, mille tõttu juhtus see, et öövalve jäi magama ning tuli ahjus kustus. Temperatuur telgis langes, mis äratas nii mõnedki magajad sügavast unest.
Kolmas päev oli väga huvitav. Peale hommikusi rutiine ja ühte töötuba algas meil lõpurännak. Seal pidime kogu varustusega läbima punkte, kuhu pidime jõudma, orienteerudes kaardiga. Nimetatud punktides täitsime ülesandeid ning viimasest punktist pidime viissada meetrit aja peale jooksma. Meie jagu, mis koosnes üheteistkümnest poisist, saavutas laagri parima tulemuse, laagris oli kokku umbes kakssada õpilast.
Üldine meeleolu oli hea, olen õnnelik, et võtsin laagrist osa ning sain selle kogemuse. Ainuke miinus oli see, et oli vihmane ja sopane ehk ilm jättis soovida.
Remek Mäe
Laagripäevad algasid varakult, kuid see polnud laagri kõige ebameeldivam osa. Läksin sinna eeldusega, et mul avaneb võimalus end proovile panna. Seda aga ei juhtunud, sest tegemist polnud mingisuguse katsumusega. Kõige lihtsam on võrrelda seda laagrit kooliga, kus ainus erinevus on see, et kõik tunnid toimuvad väljas. Nõnda me siis käisimegi kolm päeva järjest erinevates tundides, kus õppisime maskeerimist, orienteerumist, esmaabi, käemärke jms.
On raske öelda, kas laager oli hea või halb, sest mõlemad aspektid olid esindatud. Näiteks sain ma aega veeta oma heade sõpradega, kellega me kogu aeg naersime. Samas tekkis mitmeid lahkhelisid ülejäänud grupiga, kellega telki jagasime. Nimelt olid meie grupis valdavalt tüdrukud ning julgen öelda, et kui poisil käskida midagi teha, siis ta teeb, aga kui tüdrukul, kõlab vastuseks: „Miks sa seda nii ülbelt ütlesid? Viisakamalt saab ka rääkida.“ Seega ei saanud me nautida halbu ilmasid ja häid toite, kuna alatihti tuli tülisid lahendada.
Lisaks sellele olid ka mõned tunnid tüütud ja nende vahel pidi mõttetult passima. Terve aeg möödus justkui midagi oodates. Laager tasus end aga mingil määral ära, sest lõpuks koju jõudes hakkasin sooja dušši ja pehmet voodit rohkem hindama.
Heinika Heinloo
Hommikul ootasime pikalt bussi, mis oli meid vale kooli juures oodanud. Alguses sõitis buss ka valesse sihtkohta, aga kui me lõpuks kohale jõudsime, saime kätte oma vormid. Need pidime õues selga panema ning kui see sai tehtud, hakkas vihma sadama.
Seejärel jagasime ennast jagudesse ja saime omale instruktorid. Meie jaos olid peamiselt meie klassi poisid ja kaks paralleelklassi poissi. Instruktorid olid tegevväelased, kes õpetasid meile telgi püsti panemist ja söögitegemist ning rääkisid põnevaid lugusid kaitseväest. Otsustasime panna ööseks ahju küdema, mis tähendas, et pidime seda vahetustega valvama. Samuti leidsime öösel telgist palju nälkjaid.
Laagris pidime läbima üheksa töötuba, millest enamus toimusid teisel päeval. Mulle meeldisid kõige rohkem köiega mööda seina alla kõndimine ja airsoft’iga tegutsemine. Paar korda saime ka karistada, kui mõnel olid kindad telki jäänud või kellelgi käed taskus. Siis pidime tegema kas kätekõverdusi või toengseisu.
Sellel ööl pidasime samuti ahjuvalvet, aga enamik jäi oma vahetusel magama ning seetõttu kustus tuli kaks korda ära ning telgis hakkas väga külm.
Viimane hommik algas hommikuvõimlemisega, mida viis läbi vanast lastesaatest tuntud Leopoldi kostüümis juhendaja. Hiljem toimus lõpurännak, mis koosnes aja peale telgi kokkupanemisest, orienteerumisest punktide vahel, kus pidime õpitut kasutama, et küsimustele vastata, ja poole kilomeetri pikkusest jooksust aja peale. Meie jagu võitis lõpurännaku ja saime karikad. Kindlasti aitas see, et meie jagu koosnes ainult poistest. Nägime jooksmas ühte teist jagu, kus poisid olid võtnud tüdrukute seljakotid omale teiseks seljakotiks selga, et tüdrukud joosta jaksaksid, aga seetõttu olid nad ise väga aeglased.
Toit oli laagris hea ning seda sai öösel sööma minna, sest seda jäi nii palju üle. Mulle meeldis riigikaitselaager, sest sai palju nalja ja see oli mulle uus kogemus. Öösiti oli aga väga külm ja kauem ma seal olla ei oleks tahtnud.
Mihkel Ilves
Neljapäeva õhtul oli vaja poest osta viimased eluks vajalikud tooted, näiteks märkmik ja tule jaoks tikud. Hiljem oli vaja pakkida suur kott, kuhu panin riided, hügieenitarbed ning ka taskulambi ja taskunoa.
Hommikul väljus buss kell 8.30, kuid bussijuht oli bussi parkinud koolist eemale. Sõit oli kiire, kuid meeleolu oli ärev ja kurvavõitu, sest me ei teadnud, mis meid ees ootab ja kas me üldse elusalt tagasi jõuame. Lõpuks jõudsime kohale, ehkki bussijuht oli meid vales asukohas bussist välja lasknud. Bussijuht sai siiski oma veast aru ja viis meid õigesse paika.
Kohal olles saime endale varustuse ja riided ning meid jaotati jagudesse. Pärast seda läksime instruktoritega telgi jaoks sobivat kohta leidma. Telgi panek oli paras võitlus, sest pidime samal ajal panema telgi sisse korstna ja ka ahju. Sel päeval tegime ise kuivtoidu soojaks, kasutades katelokki ja piiritust, et tuli põlema läheks. Ütleme viisakalt, et see toit maitses ikka kohutavalt. Öösel pidime kõik tund aega ahjuvalvet pidama ja jälgima, et keegi põlema ei läheks.
Teisel päeval oli hommikul söögiks puder, mis maitses imeliselt. Sel päeval tehti meile tervelt seitse töötuba, milleks olid meditsiin, tuleohutus, airsoft, õppisime maskeeruma keskkonda, rääkisime rännakust ja õppisime käemärke näitama jne. Lõunal ja õhtul saime angaarist imelist toitu, mis viis keele alla. Öösel ärkasin üles, sest külm hakkas, kuna valves olijad olid magama jäänud.
Viimasel päeval oli orienteerumine, kus pidime rändama ja harjutusi tegema. Ühes harjutuses pidin mängima ohvrit ja teised pidid mind meditsiiniliselt aitama. Orienteerumine oli võistlus jagude vahel, kus saime esimese koha ja kuldse karika.
Maarjo Vaikna
Õpilasi innustas muljed kirja panema õpetaja Astrid Rätsep.
