13.-14. septembril toimus abiturientidel traditsiooniline riigikaitselaager. Siin on mõningate 12. klassi õpilaste muljed sellest üritusest.
Päev hakkas juba enne päikesetõusu. Kell 8 pidime bussi peal olema ja laagrisse sõitma. Loomulikult nii libedalt kõik ei läinud, mõned hilinesid ka.
Kui me Männikule kohale jõudsime, pandi meid rivvi ja hakati meile asju andma. Saime kotid, särgi, jaki, nimesildi, magamiskotid jne. Juba siis kallas vihma, aga me ikkagi lootsime, et ilm läheb paremaks. Kui riided välja vahetasime, pandi meid rivvi ja jagati gruppidesse. Ma olin peamiselt paralleelklassi õpilastega koos.
Siis pandi meid telke üles ehitama. Meil pidi olema neid kaks, aga kuna olime viimane jagu, kes varustuse sai, jäime ühest ilma ja saime alles pärastlõunal teise.
Pärast lõunasööki hakkasime tööle. Me pidime kolmest punktist läbi käima, igaühes oli umbes 90 minuti pikkune tund. Kuna mina olin 7. jaos, alustasin varjupaiga ehitamisega, pidime metsast leitud asjadest telgi ehitama. Ma sain oma meeskonnaga päris hästi hakkama. Pärast seda oli meil veel kauguste määramine ning formatsiooniõpe. Seejärel olime nii väsinud, et kohe pea hakkas valutama.
Öösel oli telgis päris hea, aga õues oli karm äikesetorm.
Teine päev hakkas päris rahulikult. Ilm oli vaiksemaks jäänud ning hommikujooksu me tegema ei pidanud. Teise päeva õppused läksid päris hästi ninh õppisime palju uut, näiteks kuidas relva lahti võtta ja uuesti kokku panna, kuidas relvast lasta, kuidas kriisiolukorras käituda ning muud head-paremat.
Tõeline seiklus algas aga õhtul, kui korraga hakkas lihtsalt vihma alla kallama. Kogu maa oli mudane, telgid hakkasid kokku varisema ja absoluutselt kõik oli läbimärg. Paar korda lõi ka välk taeva valgeks. Lõpuks läks olukord nii hulluks, et meile anti käsk kõik kokku pakkida ning evakueeruda. Pärast tunniajalist kaost oli meie veok kohal ja sõitsime Hiiule. Seal saime riided ära vahetada, kuigi palju valikut ei olnud, sest kõik oli läbi vettinud. Õnneks mul oli veel kilekotis mõni kuiv riideese, mis tsunami üle elas.
Sealsamas pandi ka peole punkt peale ning saime lõpuks vabadusse. Koju sõitsin Boldiga. Kokkuvõtteks saab öelda, et ma metsa tagasi kindlasti minna ei soovi, aga kardan, et mul pole selle üle just eriti palju kontrolli.
Henrik Acik
Riigikaitselaager algas sellega, et meile anti kätte varustus ja seejärel jagati meid 9 rühmaks. Tevre laagri käigus läbisime oma grupiga statsionaarseid õppepunkte ehk pidime kaardiga orienteeruma. Seal sain näiteks teada, kuidas kaugusi hinnata ja kui palju sammupaare mul läheb, et 100 m distantsi läbida. Samuti tean nüüd võtet, kuidas maas olevat inimest transportida.
Mulle meeldis ka õhupüssiga enda täpsust laskmisharjutustes proovile panna ning oskan nüüd ka telkmantlist üheinimesetelki teha.
Toit oli samuti väga maitsev. Ööbimiseks panime oma rühmaga üles suure telgi, kuhu mahtus umbes 7-8 inimest. Telgi sees oli isegi ahi, seega sain särgi väel magada.
Sama lõbusaks ei osutunud aga viimane päev, kus pidime hoovihma sees tegema laagri ringkaitset ehk pidime vihma sees oma positsioonidele jooksma. Lõpuks oli vihm nii tugev, et telk hakkas läbi tilkuma. Kuna meie riided olid ka läbimärjad, siis evakueeriti meid metsast kaitseväebaasi ning laager lõpetati ennetähtaegselt laupäeva öösel.
Kui viimane õhtu välja arvata, siis meeldis mulle riigikaitselaager väga ning õppisin olulisi teadmisi, mis võivad ka väljaspool kaitseväge kasulikud olla.
Louis Jesse Albert
Kui laagripaika jõudsime ja bussist koos teiste kaasõpilastega välja astusime, hakkas kohe vihma tibutama. Tollel hetkel ei osanud ma isegi ette kujutada, mis meid kõiki ees ootab.
Peale alguskõnet jagati meile vajalik varustus ning peale pikka ootamist saime gruppidesse. Esimese ülesandena pidime hakka telki püstitama. Õnneks oli minu rühma ülem võrreldes teiste ülematega väga tore ja leebe. Kui teiste telkide juurest kostis ülema karjumist, siis meie ülem oli rahulik ja abivalmis.
Esimesel päeval ootasid meid ees erinevad töötoad, milles kogu grupiga osalesime. Olin väga rahul enda rühmaga, sest meil ei vingunud keegi ja kõik olid väga positiivsed ning aktsepteerivad. Töötoad olid väga õpetlikud ja harivad ning ühtlasi aitasid meie grupil lähedasemaks saada.
Terve päev olid ilmaga halvad lood. Ühtelugu aina sadas ja sadas, kuid tujul ei lasknud langeda toit, mida meile seal pakuti. Ütlemine, et tühi kõht on kõige parem kokk, pole kunagi tõetruum olnud.
Tingimused laagris ei olnud kiita, kuid ei saa ka viriseda. Joogivett saime kanistritest, WC asemel olid kuivkäimlad ja ööbima pidime telgis. Öö möödus tormi ja vihmaga ning hommikul ootas meid hommikvõimlemine. Terve päev oli samuti sisustatud töötubadega.
Ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud, kui sel õhtul laagrisse tagasi jõudes, sest õhtusöögiks oli tatar, mis polnud mulle elu sees veel nii hästi maitsenud. Rahulikult einestades märkasin, et järsku hakkas sadama, mis kestis kuni öö saabumiseni.
Peale kolmekordset häire läbitegemist saadi aru, et laagrisse pole võimalik jääda, ning kõik evakueeriti.
Riigikaitselaagrist jäävad mulle head mälestused, kuid kõige enam olen õnnelik selle üle, et Eestis pole kaitsevägi naistele kohustuslik.
12. klassi õpilane
Nähtavus null, riided märjad, vaim murdunud- see võtab üsna hästi kokku terve selle nädalavahetuse. Kui paduvihm välja arvata, oli laager täitsa nauditav. Iisklikult nautisin ma väga AK4 hooldust ja meditsiiniõpet, kuigi kõik teised töötoad (v.a topograafia) olid ka väga põnevad. Peamiselt saabki kurta vaid ilma üle. Samas ei saanud keegi päikesepistet, nii et võib-olla polnud kerge vihm ka kõige hullem. Kindlasti olen mina üks õnnelikest, kes ei pidanud lombis magama, nii et terve kogemus oli üldiselt positiivne.
Riigikaitselaagri laul
On märg,
ei näe,
vaimust ei midagi
enam alles jää.
Kõrval madratsil
on lomp,
milles lebab Kevin.
Õhtune kartul on
läinud.
Ööpatrull.
Särk, niiske.
Andres roomab
välja
telgi alt
nagu mutt.
Riigikaitse on märg,
ma olen märg
hommikuses udus
kui ärkan
niiskena.
Õpilasi innustas muljed kirja panema õpetaja Astrid Rätsep.
