mardipäev

Mardi küüned külmetavad, marti, marti

Mardipäeval, 10. novembril üllatas 4.a klass 12. klasse vanarahva kommetega. Üheskoos lauldes ja lustides oli tore neid meelde tuletada.

Lisaks said väikesed mardisandid rõõmu tunda meie kooli abiturientide taiplikkusest mõistatuste lahendamisel ja lahke pererahva andidest.

Missugused on vanad Eesti mardikombed ja traditsioonid?

Siin on väike ülevaade sullegi.

  • Mardipäev on 10. novembril, aga marti joosti tegelikult mardilaupäeval, 9. novembril.
  • Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole ka meesteks riietunud tütarlapsed.
  • Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Karvaseid rõivaid on seostatud viljakusega. Veel kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku.
  • Mardisantidel oli kombeks peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.
  • Mardirituaali juurde kuulus tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.
  • Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.
  • Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde – eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, ka igasugune kolistamine, et mitte häirida hingede rahu.
  • Mardipäeva on peetud muistseks aastavahetuspühaks. Ka on seostatud seda surnute mälestamisega. Sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus.
  • Mardid viskasid tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku.

Veelgi täpsema ülevaate leiad siit

Õpetaja Ülle Gatski