Aksel Ojari on 8.a klassi usin õpilane, kes suurte sammudega oma unistuste poole liigub. Nimelt juba 4-aastase põngerjana esimest korda laval esinedes tundis ta ära oma kutsumuse ja tänaseks on meie koolivennal ette näidata juba muljetavaldav kogus tõsiseid rolle nii teatris kui ka filmilinal.

Rollid Tallinna Linnateatri etendustes “Koletis Kuu peal”, “See hetk”, “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” on lihvinud poisiohtu näitlejahakatise eneseväljendusoskust ning ümberkehastumisvõimet.

Ei maksa end eksitada lasta veidi titalikust teatrinimest Piip ja Tuut teater, sest selle asutuse sees on välja tulnud Aksli osalusega väga mõtlemapaneva sisuga lavastused, nagu “Minu vanaisa oskas lennata” ja “Offline”. Viimast käisime vaatamas koos 7.c, 8.a ja 8.b klassi ja osade 10.b ja 11.c klassi õpilastega ning ka järgmistele, jaanuarikuistele etendustele oleme broneerinud juba 70 piletit. Niivõrd hea noortelooga oli tegemist!

Eks ühe hea näitleja tunnuseks on see, kui ta suudab oma rolli nii veenvalt esitada, et tema kui isiksus kaob tegelaskuju varju. Akslil see õnnestus, sest kuigi käisin ise kolm korda seda lugu vaatamas, ei torganud mulle kordagi pähe, et see on ju minu õpilane eesti keele klassi keskmise rea kolmandast pingist!

Omaette kvaliteet on loomulikult töö filmimaailmas. Äsja esilinastus kinodes lühifilm “Jää”, kus Aksel teeb võimsa rolli. Film on rahvusvahelistel festivalidel ka juba tunnustust pälvinud. Samuti on Akslil ette näidata ka roll filmist “Peata oma sõbrad”. Kuid lausa sajandi projektiks nimetatud suurfilmi “Tõde ja õigus” esilinastust ei jõua äragi oodata. Romaan, mille põhjal film valmis, on ju meie rahva tüvitekst ning avab nii mõnedki eestlaste identiteedile omased jooned. Ja mis kõige tähtsam: väikest Andrest mängib meie oma Aksel Ojari!

Mis seal salata – eks noore näitleja kujunemisloole on kaasa aidanud ka lähedane eeskuju – Aksli isa Indrek Ojari on armastatud näitleja Linnateatris ning tuttav meile ka teleekraanilt. Indrek Ojari õppis samuti meie koolis ning allakirjutanul oli au olla ka tema õpetaja ja lühikest aega ka Aksli kohusetundliku ja tubli ema õpetaja. Seega võin kindlalt väita, et vanarahval oli õigus, kui nad ütlesid, et ega käbi kännust kaugele kuku!

Koolipere hoiab Akslile pöialt ja soovib loomingulist indu ning loodetavasti tulevikus oma Oscari-kõnet pidades meenutab ta tänutundega oma vana kooli!

Õpetaja Anu Kušvid