Õpetajate päeval pidas abiturient Vanda Reinmets õpetajatele märkimisväärse kõne:
Kallid õpetajad, õpilased ja külalised!
Minu nimi on Vanda Reinmets ja ma õpin 12. klassis.
Eile, viiendal oktoobril, tähistasime me rahvusvahelist õpetajatepäeva, mida tähistatakse juba 1994. aastast. Ametliku definitsiooni järgi on õpetaja inimene, kes oma kõrgema kompetentsi tõttu kindlatel aladel teistele midagi õpetab. Juba kaheksandal sajadil oli sõna „õpetaja” kasutusel. See sõna tuleneb vanasaksakeelsest sõnast lêrari ja gooti sõnast laisareis tähendusega: see, kes läbi jälgimise teadlikuks teeb. Nimisõna õpetaja puhul on tegemist ülekantud tähendusega ladinakeelse sõnaga: doctor – docere, õpetama. Õpilaste definitsiooni kohaselt on õpetajad aga inimesed, kes meil neid probleeme lahendada aitavad, mida meil ilma nendeta ei oleks. Õpilaste suhtumine kooli on pea alati negatiivne ja süüdlasteks tehakse alati õpetajad. Nad annavad õplastele liiga palju koduseid ülesandeid, mille tõttu pole neil aega vabaajategevusteks ja tulevate kontrolltööde pärast ei saa õpilased öösiti magada.
Aga mis oleksime meie kõik, kes siin saalis istuvad, ilma õpetajateta? Milline oleks maailm ilma õpetajateta? Vastus on ilmselge, me oleks ikka veel kiviajas. Meil poleks midagi, mida me praegu nautida saame, sest ei oleks haritud inimesi, kes kõige selle välja oleks mõelnud. Meil poleks elektroonilisi seadmeid, internetti, autosid, reisimisvõimalusi, sest kõik, mis meid haritud inimseteks teeb, algab koolis õpetajate käe all.
Õpetajad on need, kes õpilasi kõige rohkem mõjutavad, nad on nagu majakad, kes meid meie elu kõige tähtsamatesse ja tähendusrikkamatesse aastatesse juhivad. Selle pärast mängivad nad suurt rolli selles, mis meist, õplastest, tulevikus saab. Õpetajad kujundavad viisi, kuidas me maailma näeme. Võib öelda, et neil on maailma kõige tähtsam töö, sest järgmiste generatsioonide ja meie ühiskonna üleüldine tulevik on õpetajate kätes.
Õpetaja päev algab siis, kui õpilased veel magavad ja lõpeb siis, kui kõik juba magama on läinud. Vaatamata nendele raskustele, seisavad nad iga päev publiku ees, kes õppida ei taha ja seletavad kõike kannatuse ja arusaamisega. Ma arvan, et õpetajaid peaks selle tõttu meie ühiskonna kangelasteks nimetama. Nad teevad igava huvitavaks, näitavad meile probleeme uutest ja erinevatest vaatenurkadest. Nad õpetavad meile praktilisi oskusi, eelkõige suhtlemisoskust, mida me täiskasvanute maailmas ellujäämiseks vajame. Ei ole üldse kerge õpilases peituvat potensiaali kätte saada.
On õpilasi, kes pidevalt kätt tõstavad ja tähelepanu soovivad, ja on neid, kes vaiskelt loodavad, et nad on nähtamatud. Õpilaste usalduse võitmiseks ja vaiksete õpilaste rääkima julgustamiseks on vaja erilisi võimeid. Ma ise tean kui raske see on, sest algkoolis ei suutnud ma ühtegi sõna öelda, kui õpetaja midagi küsis. Aga nüüd? Nüüd seisan ma suure publiku ees. Ka minu jaoks kehtib per aspera ad astra, ka mina olen läbi pimeduse tähtede juurde jõudnud.
Õpetajate päev on päev, mil me täname neid, asutame neid ja oma anerkennung neile näitame, kes sellesse panustasid, et teha meist need inimesed, kes me täna oleme. Kui me lugeda, kirjutada või arvutada oskame, teame me, keda tänada. Eraldi tahaksin tänada saksa osakonna õpetajaid, kes andsid meile võimaluse kahes keeles õppida. Ma olen kindel, et see võimalus avab minu ees palju rohkem uksi, kui nende ees, kes väljaspool saksa osakonda õpivad. Ma õnnitlen südamlikult saksa osakonda 20. juubeli puhul ja loodan, et ta jääb veel kauaks meie kooli osaks.