Õpilaskolumni võitja Mari Saffre: Jätkusuutlikkus – midagi, mis kestab ka hiljem
Saksamaa Välismaise Koolihariduse Keskuse (ZfA) ajakiri „Begegnung. Deutsche Schulische Arbeit im Ausland“ leiab tähelepanu kogu maailmas. Viimase väljaande 62. leheküljel on muljetavaldav kirjutis Mari Saffrelt, kes lõpetas Tallinna Saksa Gümnaasiumi 2021.a suvel. Sellega sai ta õpilaskolumni võitjaks!
“Nachhaltigkeit – etwas, das auch nachher noch standhält” (lk 62)
Soovitame Teil soojalt seda artiklit lugeda, ja loodame, et Mari mõtted leiavad poliitikas ja ühiskonnas palju tähelepanu!
Jätkusuutlikkus – midagi, mis kestab ka hiljem
Millised kolm asja võtaksid kaasa üksikule saarele? Juba küsimuse juures tekib mõte, et siin peab olema mingi konks – välja arvatud muidugi see, et piirduda tuleb kolme asjaga. Nii see on. Täiendus: Mida võtaksid kaasa üksikule saarele, kui seal tuleb veeta kas 3 tundi, 3 päeva või 3 aastat?
Kolmeks tunniks piisaks mobiiltelefonist, ujumisasjadest ja päikesekreemist, kuna saarel viibimine ei ole eluohtlik, vaid sarnaneb pigem pakettreisile. Kolmeks või rohkemaks päevaks jääb sellest väheks. Ellujäämiseks on vaja kolme asja: soojust, vett ja kaitset tuule ja ilma eest. Seepärast oleks mõistlik kaasa võtta nuga, köis ja tulekivi. Kolme aasta puhul tuleks ellujäämiseks mõelda ka püsiva toiduallika peale. Sellepärast võiks köie näiteks kana vastu vahetada. Kana muneb mune ja need on valguallikateks. Pika aja peale ette mõtlemine ja ettenägelik ning jätkusuutlik tegutsemine on seega olulised. Kui aga laiendada saare mõõte planeedi omadele, käituvad kõik inimesed nii, nagu nad peaksid siin veetma ainult paar tundi. Ostetakse, mida süda soovib, ja visatakse mõne aja pärast jälle minema, kuna saadakse aru, et süda vist eksis seekord. Alatu reklaamitrikk. Ja seda tootjad tahavadki. Kuna rämpsu ostetakse, siis seda ka toodetakse.
Aga mis juhtuks, kui meile öeldakse, et peame saarele jääma paariks tunniks, aga meile ei tulda järele? Nüüd saaks eristada neid inimesi, kes valmistusid kolmeks päevaks, ja neid, kes kolmeks tunniks. Meie väikesel saarel rulluks tõenäoliselt lahti „Kärbeste jumalale“ sarnane stsenaarium. Ettenägelikel inimestel oleks teiste suhtes eelis. „Kärbeste jumalas“ on ka kaks leeri, kelle vahel puudub koostöö. Seejuures oleks nii lihtne: igaüks, kes meie saarele tuleb, võtab midagi kaasa ja koopereerub teistega ning ühiselt majandatakse ressurssidega. See kindlustaks selle, et pole vahet, kas me jääme saarele kolmeks päevaks või kolmeks aastaks.
COP-24 konverentsil Poolas 2018. aastal ütles Greta Thunberg: „ Kujutage ette, mida ma võiksime saavutada, kui me seda tõesti tahaksime.“ Või kui me globaalselt veel rohkem koostööd teeksime. Paljud riigid teevad juba suuri samme kliimaneutraalsuse suunas. Aga kahjuks on ikka veel riike, kes ütlevad: „Ma võin sellega raha teenida, sellepärast ma sellesse ei usu.“ See on just see lühinägelikkus, mida meil vaja pole.
Meie planeet ei koosne ainult ressurssidest, mida me saame rahaks teha. Meie planeet on meile elamiseks ja me ei tohi seda hävitada.
Mari Saffre, 18-aastane, Tallinna Saksa Gümnaasium, Eesti
Tõlge: Margit Tammekänd
