18.11.2019 õhtul kutsus Saksa suursaadik Christine Hohmann mõned Tallinna Saksa Gümnaasiumi (TSG) õpilased ja mõned teised huvilised külla, et Tallinn Talks formaadi raames ühe õhtu jooksul vaadelda Berliini müüri langemist ja Eesti laulvat revolutsiooni täiesti teisest, sündmuste tunnistaja vaatenurgast.
Sellel eesmärgil elasid üritusele kaasa kaks eestlast ja endist Euroopa Parlamendi saadikut ning kaks sakslast, samuti endine Euroopa Parlamendi saadik ja Berliini HMKW kõrgkooli professor. Nendeks külalisteks olid Marju Lauristin, Indrek Tarand, Gisela Kallenbach ja professor Roland Freytag. Kõigepealt rääkisid külalisesinejad “vestlussaate formaadis” oma nägemusest sündmuste kohta, aga ka rollist, mida nad seal ise mängisid, mõned põhjalikumalt, mõned vähem põhjalikumalt. Vestlust juhtis Saksa suursaadik.
Pärast seda toimus küsimustering, et publiku kõige pakilisematele küsimustele vastata. Pärast seda arutati nendel teemadel põhjalikult ja süvendatult suupistelaua ääres edasi. Prominentsed teemad arutelu ajal ei tõstatanud ainult küsimusi selle kohta, mis 1989. aastal tegelikult juhtus, vaid ka sündmuste mõju kohta meie tänapäeva elule. Räägiti ka tol ajal tehtud vigadest ja võrreldi tolleaegseid sündmusi tänapäeva protestidega nagu kliimakaitseliikumine “Fridays for Future”.
Huvitav oli, et enamus sündmuste tunnistajaid jutustasid, et nad ei saanud tookord päriselt aru, mis mõju nende tegevusel oli. Eesti endine Euroopa Liidu saadik Marju Lauristin väitis isegi, et tolleaegne Nõukogude Liit ei kujutanud endast midagi muud kui roostes masinat, millest protestijad veel vaid vabanema peavad. Indrek Tarand esindas siin teist seisukohta. Ta selgitas, et tookord valitses pinges meeleolu, ja et inimesed tundsid, et nad peavad Nõukogude Liidu kas kukutama või igaveseks “nende lõksu jääma”.
Ka mõlemal Saksa kõnelejal oli erinevaid asju rääkida: Nii rääkis Gisela Kallenbach Saksa kiriku tähtsusest Saksa vabadusliikumise ajal. Ta ütles, et kirik, eriti luterlik kirik, nautis nõukogude ajal mõningaid privileege, nagu näiteks vaba kogunemise õigus. Seda kasutasid rahulolematud kodanikud, kogunedes palju aastaid kirikutesse aruteludeks ja rahupalveteks, mis hiljem vabadusliikumiseks välja arenes. Professor Freytag selgitas, et vabaks saadi uskumatutele inimmassidele ja sõltumatule, aga siiski ühisele ja samaaegsele tegutsemisele paljudes erinevates kohtades. Üksikud protestid oleks jõuga maha surutud, nagu näiteks Tiananmeni platsil.
Kõik asjaosalised rõhutasid, et protestid on alati vaid esimene samm muutuste poole, pärast seda peab veel palju tööd tegema, et seda, mida protestidega saavutatud, ühiskonnas ja inimeste peades kinnistada. Sest ühiskondlikud harjumused ei muutu üleöö, vaid see on pikk ja piinarikas protsess. Kontrastiks sellele on Berliini müüri langemine, mis, nagu Freytag rõhutab, tõesti üleöö toimus ja oli pigem õnnetus kui plaanitud sündmus. Sest meedia ja inimesed olid sisse- ja väljasõiduseaduse leevendamist valesti tõlgendanud – nad arvasid, et see tähendab müüri langemist – ja rahvas tormas rõõmust ja elevusest piirile.
Arutati ka selle üle, kui palju võis see tormiline taasühinemine kaasa aidata lõhenemisele, mis praeguseni Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel tundub valitsevat. Silmas pidades eestlaste kasvavat hirmu Venemaa ees ja kliimaprobleeme, soovitasid kõnelejad Balti riikidel uuesti üksteisele läheneda, et peatada kasvav võõrandumine. Sest vaid üheskoos on Balti riigid tõeliselt tugevad.
Üldiselt oli õhtu väga informatiivne ja tähendusrikas, mitte ainult ajaloolises mõttes, vaid ka silmas pidades meie tänapäeva ühiskonda.
Hannah Dentz, 11.a
Fotod: Diana Unt
