Tag Archive for: mõk

11.a klassi teatrisoovitus kõigile, kel aastaid üle 15

/in

Nuku-ja noorsooteater on lavale toonud suurepärase lavastuse pealkirjaga “Noored hinged”.

Kirjanduslikuks algmaterjaliks on meie armsa Anton Hansen Tammsaare 1909. aastal kirjutatud samanimeline novell. Tõestuseks, et etendus noori kõnetab, on see, et valdavalt nooremapoolne publik aplodeeris suisa püsti seistes ning näitlejaid kutsuti tagasi lausa viis korda.

Kuigi kõnealune novell on kirja pandud 110 aastat tagasi, on ka tänaseid noori vaevamas samasugused probleemid – see teebki klassikast klassika, et mõjub aktuaalselt igal ajastul. Kellele avada oma süda, kelle ees rebida oma hing alasti, kas oluline on helisev naer või silmade värv, kas minna mujale õnne otsima või jääda, kas abielu on suhte lõpp või hoopis algus – kõik need küsimused kerkivad varem või hiljem mõtleva inimese meelele. Dialoogid kõlavad eht-tammsaarelikult filosofeerivalt ning haaravad vaatajaid pingsalt kaasa mõtlema. Lavastus on ajastutruude kostüümidega, kuid kaasaegse helikeelega – eriti nauditav kombo.

11.a klassi võib pidada juba tõelisteks Tammsaare-ekspertideks, sest on ju sellesse sügisesse mahtunud emotsionaalsed õppepäevad nii Vargamäel kui ka Tammsaare Kadrioru kodus. Teades-tundes kirjaniku tausta ja kujunemislugu, on parem ka tema tekste mõista.

Aitäh, kirjandus- ja kultuurihuviline klassijuhataja Kaja Reissaar!

Õpetaja Anu Kušvid

8.b klass Riigikogus

/in

13. novembril külastas 8.b klass Tagasi Kooli Töövarjupäeva raames Riigikogu.

Meid võõrustas Riigikogu liige Raimond Kaljulaid, kes on Tallinna Saksa Gümnaasiumi 19. lennu vilistlane.

Raimond Kaljulaid tutvustas õpilastele Riigikogu ja saadikute igapäevaseid tööülesandeid. Giidiga majas ringkäiku tehes sai kuulata külaliste rõdul Riigikogu infotundi ja tutvuda vana auväärse majaga.

Oli õpetlik õppekäik.

Õpetaja Ivi Olev

8.b Riigikogus 8.b Riigikogus kohtumas Raimond Kaljulaidiga

11.a klass taaskord Tammsaare radadel

/in

11.a klass käis Vargamäel, meie suurkirjaniku sünnitalus ning meie rahva ühe tüviteksti sündmuste toimumiskohas juba sügisel, kuid Tammsaare pole meil südamest lahkunud.

13. novembril külastasime Tammsaare kodu Kadriorus, kus kirjanik koos perega oma elu viimased aastad elas ning seal ka 1940. aastal suri, et veelgi lähemalt kirjaniku ja tema maailmaga tutvuda.

Selles korteris oli Anton Hansen juba väga menukas kirjanik.

Hommik algas väikese filmi vaatamisega, mis võttis Tammsaare elu hästi kokku ning seal oli palju tuttavaid kohti ja lugusid kirjaniku sünnikodust – äratundmisrõõmu oli klassikaaslaste seas tunda.

Kortermuuseumis Koidula tänavas saime lähemalt tutvuda A. H. Tammsaare igapäevase eluga ning ka parema nägemuse, milline mees see Tammsaare oli. Nägime tema kööki, isiklikke esemeid, kujutlesime peret söögilauas istumas ning imetlesime kirjaniku ülikorraliku käekirjaga käsikirju, mis võiks olla eeskujuks meile kõigile.

Päev muuseumis oli väga põnev ning kõik on nüüd teadmiste võrra rikkamad. Külastusest saadud mõtteteri ja fakte saab ka gümnaasiumi riigieksami kirjandis ära kasutada.

Lisaks sellele, et Tammsaare muuseum on sissevaade meie armastatud kirjaniku isiklikku maailma, on tegemist ka üsna tüüpilise ennesõjaaegse Eesti Vabariigi jõukama linnakodaniku koduga, kus enesestmõistetavalt ka teenijatuba olemas on. Soovitame kõigil pärast Tammsaare teoste lugemist tema kodumuuseume külastada.

Oleme tänulikud klassijuhataja Kaja Reissaarele organiseerimise eest ja suurele Tammsaare-fännile Anu Kušvidile, kes innukalt muuseumigiidile lisaks rääkis!

11.a Tammsaare-projekt aga jätkub. 21. novembril läheme Nukuteatrisse vaatama rahvakirjaniku noorpõlves kirjutatud näidendit „Noored hinged“.
Oleme juba põnevil!

Maria Schotter, 11.a

Ajarännak „Keskaja kool 1519“

/in

5. novembril käisid 7.bc klassid õppekäigul Niguliste muuseumis, kus toimus tellitud haridusprogramm „Keskaja kool 1519“.

Kokkuvõtte meeldejäävast ajalootunnist tegi 7.b klassi õpilane Anne-Marie Alalooga.

Niguliste kirikusse jõudes anti meile selga keskaegsed riided. Seejärel said kõik nimesildid, millele pidime keskaegse nime kirjutama. Iga nimesildi peale oli tehtud ka kas punase, kollase, rohelise või sinise värviga kriips. Seejärel rändasime aastasse 1519.

Koolipäev algas sellega, et kõik lapsed kõndisid koos õpetajate ja direktoriga Ave Maria laulu saatel ümber altari. Seejärel istusime ja direktor pidas meile manitsuskõne ning jagas meid värvi järgi nelja gruppi. Iga grupp käis kordamööda ühes koolitunnis. Kokku toimus neli tundi.

Usuõpetuses jagati meile kätte vahatahvlid, millele pidime kirjutama nii palju pühakuid kui teadsime. Pärast seda rääkis õpetaja meile Tallinna linna kaitsepühakust Viktorist ja Püha Johannesest. Kui selles tunnis lolli mängisid, siis saadeti sind hernestele põlvitama.

Grammatikas anti meile ette paber ja sulg ning Ave Maria laulusõnad, mida me pidime gooti kirjas ümber kirjutama.

Palgasõduri algkursuses hoidis üks tugevam laps käes rasket kotti, mille külge oli kinnitatud saatana pilt. Iga õpilane sai puust mõõgaga kotti torgata.

Kohtumisel katkutohtriga räägiti meile katkust ning selle sümptomitest. Meie ees oli laud, kus peal olid erinevad ürdid, millest pidime katkurohtu valmistama.

Koolipäeva lõpus kõndisime jälle Ave Maria saatel ümber altari ning sellega oligi koolipäev lõppenud.

Ajarännaku projektis osalesid: Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseum, Ajaloomuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Vabamu.

Õpilasi saatsid ning tegevusi pildistasid õpetajad Riina Loit ja Evely Kutsar.

 

Saksakeelne etendus „Grühvel“

/in

Teisipäeval, 11. novembril käisid 2.a, 3.b ja 4.b klassi õpilased Euroopa Koolis vaatamas saksakeelset etendust „Grühvel“.

Etendus põhines luule- ja pildiraamatute „Grühvel“ ja „Grühvli poeg“ lugudel, mille on kirjutanud Axel Scheffler ja Julia Donaldson. Mõlemad raamatud on tõlgitud ka eesti keelde.

etendus Grühvel

Etenduses haarasid kaks näitlejat – Maike Jansen ja Stefan Ferencz – meid Grühvli ja väikese hiire imelisse maailma. Etenduses kasutati lihtsaid ja väheseid vahendeid, nagu pantomiimid, maskid, klounaad, figuuride vaheldumine, situatsioonikomöödia, sõna, hääl, helid, meeleolud ja muusika.

Grühvel – Ütle, mis loom küll on see? –
Ei tea teda?! Sul kohe selgeks teen.

Ka teie ei tunne Grühvlit? Siis peaksite teda tundma õppima. Läbi metsa jalutab väike hiir ja loomulikult on ta kõigi teiste metsaelanike jaoks ahvatlev piduroog. Oma teel kohtab ta rebast, öökulli ja madu, ja kuigi ta sisimas pisut kardab, saab ta selle hirmuga hakkama. Tema fantaasiast sünnib olend „Grühvel“, keda keegi loomadest ei ole kunagi näinud. Imeline lugu fantaasiamaailma jõust, julgusest ja naljakatest juhtumitest, mis sisendab, et alati on olemas väljapääs.

Aitäh Goethe Instituudile meid etendusele kutsumast!

Õpilasi saatsid ja pildistasid õpetajad Terje Meeksa ja Reet Jõgeva

etendus Grühvel

 

10.c ja 11.b ühine õppepäev Põllumajandusmuuseumis

/in , ,

10.c ja 11.b klassidel õnnestus osaleda Maaeluministeeriumi toetatud haridusprogrammis Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel.

Valida oli võimalik kahe töötoa vahel. Ühes sai teada, kuidas viljatera leivaks saab ning teine oli meetöötuba, kus sai põhjalikku infot nende töökate putukate kohta, kelle ennastsalgava töö tulemus meile nii väga maitseb. Mõlema rühma teooriaosale järgnes praktiline osa, milleks oli leivaküpsetamine ning mesilasvahast küünalde valmistamine koos erinevate maitsemete degusteeerimisega.

leivategu

NB! Põllumajandusspetsialistid panid meile südamele, et inimesed ei peaks oma muruplatse liiga madalaks pügama! Kuigi meile tundub see teatud ilustandardina, raskendab see mesilindude (ja teiste pisiputukate) toimetamist. Lisaks veel põldude mürkidega pritsimine ning ongi mesilaste väljasuremisoht lähemale nihkumas! Aga juba Einstein olevat väitnud, et kui mesilased hukkuvad, siis sureb inimkond juba 4 aasta pärast välja, sest pole enam kedagi, kes taimi tolmeldaks.

Enne ärasõitu kostitas põllumajandusmuuseum meid tervisliku lõunasöögiga ja oh, küll maitses magus see omaküpsetatud leib! Eriti uhke oli, et nii mõnigi gümnasist sisenes bussi, kaasas kotikeses juuretis, et ka kodus leivategemist jätkata. Seda enam, et kaasa anti leivaraamatud, kus sees ka retseptid.

Klassideülene tegevus on alati vahva õpilastele, samuti oma parimaid praktikaid said sellel õppepäeval jagada emakeeleõpetaja Anu Kušvid ning bioloogiaõpetaja Mae Sutrop.

9. klassid Carl Robert Jakobsoni muuseumis Kurgjal

/in

Kõik 9. klassid külastasid oktoobri lõpus Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi Kurgjal.

Kuna 9. klassi kirjandusõpikus hõlmab Carl Robert Jakobsoni tegevus ja tekstikatked tema loomingust lausa mitu lehekülge, siis otsustasime ka sel õppeaastal õpilased viia Kurgjale. On raske ülehinnata selle noorelt surnud (1841-1882) suurmehe teeneid meie rahva ees. Lisaks sellele, et tegemist oli sisuliselt esimese poliitikuga, kes oma ajalehe Sakala kaudu maarahva (loe:eestlaste) õiguste eest võitles, arendas ta meie koolikultuuri, kirjutas õpikuid – igaüks võib netiavarustest täpsemalt lugeda.

Kurgjal torkas aga kõige enam silma, et Jakobson õpetas meie rahva suurelt unistama ja selga sirgu lööma. Kuigi ta ise suri oma väikeses saunapugerikus, nagu meie rahvale tol ajal elamuks oli, laskis ta ehitada uhkete rõdudega ja torniga häärberi, mis sarnanes suisa mõisahoonetega. Jakobsoni unistuseks oli sinna majja ka õppeklassid rajada, kus õpetaks orjameelsusega kaasmaalastele ettevõtlikkust ja suurmajapidamist. Tore, et kuni tänase päevani püüab muuseum elus hoida oma kunagise elaniku põhimõtteid – nii on lautades uhked loomakarjad, põldudel valmib vili, vesiveskis käivad ringi veskikivid. Põhikooli lõpuklasside õpilased nautisid eriti kohtumist taluloomadega.

Lisaboonusena sattus samal ajal olema võimalus osaleda ka Maaeluministeeriumi korraldatud Eesti toidu haridusprogrammis. Kõik osalejad said loengu meie maal sajandeid käigus olnud söögikultuurist ning kirsiks tordil oli grupiti kaerahelbeküpsiste valmistamine. Enne ärasõitu said kõik kehastuda taluperedeks ning küll maitses hästi Kurgjal kasvanud juurviljadest valmistatud ühepajatoit, odrakarask ning omatehtud kaerahelbeküpsised! Aitäh korraldajatele!

Kuna meie koolis levib klassideülene tegevus, siis Kurgjal käidi kahe klassi kaupa. Üheskoos jagasid elamusi 9.c ja 9.b klass ja teisel reisil olid koos 9.a ja 6.c klass – nii kinnistub nn kooliperetunne ja õpetajatel on väljasõitudel aega jagada oma metoodilisi võtteid ning parimaid praktikaid.

Õpetaja Anu Kušvid

11. klassid Vargamäel

/in

Tänu meie Tammsaare-fännist kirjandusõpetajale Anu Kušvidile on meie koolis juba pikaajaline traditsioon, et 11. klassid külastavad Vargamäed – eestlaste jaoks lausa püha paika, kus elasid, toimetasid, unistasid ja pettusid meie ühe tüviteksti “Tõde ja õigus” tegelased.

Sel õppeaastal oli käiku ette võttes kõigil lisaks lugemiselamustele hinges ja südames veel ka Tanel Toomi suurepärane linateos, mida koos kooliperega kinos vaatamas käisime.

11. klassid Vargamäel

Kuna 11.a klass oli juba varasügisel Vargamäel käinud, siis 16. oktoobril suundusid Vargamäele 11.b ja 11.c klass. Oli tõesti meeliülendav kujutleda, et just selles ümbruses on poisist meheks sirgunud meie suurkirjanik Anton Hansen Tammsaare. Käisime läbi selle uskumatult pika teekonna, mille Krõõt koos raskete puuämbritega iga päev mitu korda läbima pidi, tutvusime nii pere- kui ka saunikumajaga, uurisime vanaaegseid talutööriistu.

Päeva tipphetkeks oli siiski teose 1. osast pärit stseenide etendamine 2- ja 3-liikmelistes rühmades. Samal ajal, kui 11.b etendas, otsis 11.c Tammsaare tsitaatidest puuduvaid sõnu – toimus nn kirjanduslik orienteerumismäng. Pärast vahetasime klassiti ülesanded. Nii mõnelgi avaldus uskumatu näitlejatalent, mis nii õpetajatel kui ka kaasõpilastel suu naerule venitas.

11. klassid Vargamäel

Enne ühislõunale suundumist saime veel igaüks hetke oma mõtetega olemise aega, et avaldada tänu esivanematele, kes selle raske aja üle on elanud.

Nüüd ootame põnevusega Tammsaare Kadrioru-kodu külastust.

Aitäh, õpetaja Anu!

Marilin Kallasse, 11.b

Õppepäev Stockholmis

/in

9.c veetis väga infotiheda õppepäeva Rootsi Kuningriigi 2 miljoni elanikuga pealinnas Stockholmis.

2-tunnine bussireis koos giidi kaasahaarava jutuga viis meid kohtadesse, kuhu ise jalutades ei jõuaks ning ei oskakski minna.

Meie õppuritele oli eriti meeltmööda, et giid oli ka ise praktiseeriv õpetaja. Seetõttu oli meil võimalus saada põhjalik ülevaade Rootsi koolisüsteemi eripärast ning võimalus näha hubast Stockholmi Eesti Kooli maja.

Lisaks meie emakeeles tegutsevale koolile on meil palju veel kultuurilisi kokkupuutepunkte – nii saime meiegi imetleda Bengt Notke taiest, tänulikult lehvitada Rootsi kuninga Gustav II Adolfi, Tartu Ülikooli rajaja kujule. Rootslased on väga uhked, et nende pealinna märgiti ürikutes juba 1252, kuid meie armas kodulinn oli maailmakaardil veelgi varem – nimelt 1154!

Reis lähima kuningriigi pealinna võimaldab koolilastel laeval koos jalga keerutada ning kvaliteetset kultuuriprogrammi jälgida. Eriti rõõmsaks teeb õpilasi, kui ühisesse tantsuringi lisanduvad ka kaasasolevad õpetajad – just nii meie reisil oligi! Kodusadamasse jõudsid õnnelikud, väsinud, kuid kordades targemad inimesed.

Aitäh õpetaja Ülle Noodlale organiseerimast!

Õpetaja Anu Kušvid

9.c Stockholmis

Reisiseltskond maja ees, mis on ehitatud 9 miljonist (just nii palju on Rootsis elanikke) käsitsi valmistatud tellisest

 

Heategu teeb õnnelikuks ka tegijat ennast

/in

12.c klassi noored otsustasid klassijuhataja Anu Kušvidi eestvedamisel tähistada täisealiseks saamist õilsa teoga – nimelt käidi ühiselt verd loovutamas.

Doonorlus on ülim heategu inimkonnale, mida keegi meist teha saab.

Enne loovutusprotsessi saime põhjaliku kahetunnise loengu ning vastused kõikidele, ka kõige naiivsematele verd puudutavatele küsimustele.

Aitäh verekeskusele!

Kuna doonoritele on väga ranged hetkeseisu hindavad nõuded, siis kahjuks kõik meie klassist korraga verd annetada ei saanudki – kes oli alla 50-kilogrammine, kellel nohu, kes oli teinud kolme viimase kuu jooksul tätoveeringu. Kuid tee tulevikukäikudeks Ädala tänavale sai üheskoos sillutatud küll!

Kõik head ideed on väärt ju järgimist ning 12.c klass kutsubki kõiki täisealisi ja rohkem kui 50 kilogrammi kaaluvaid inimesi verd annetama – me kõik võime ka ise mõnel eluhetkel seda vajada.

HEATEGU TEEB ÕNNELIKUKS KA TEGIJAT ENNAST!

Liisa-Marie Lääne, 12.c