Neljapäeval, 8. detsembril avaldati Saksamaa ajalehes Zeit intervjuu Tallinna Saksa Gümnaasiumi direktori Kaarel Runduga.

ZEIT ONLINE: Pisa testide tulemused näitasid, et Eestil läks mitmes valdkonnas väga hästi. Mitmes kategoorias oli Eesti parim maa Euroopas. Kas edu taga on koolisüsteem või õpilaste ja õpetajate suhtumine haridusse?

KAAREL RUNDU: Kindlasti mõlemad. Eestis hinnatakse haridust väga kõrgelt ja edendatakse valitsuse poolt. Eestlased on vägagi haridusele orienteeritud ja seavad kõrgeid eesmärke. Enamus õpilasi soovivad minna ülikooli ja seda soosib ka süsteem. Pole oluline, kas õpilase vanemad on rikkad või vaesed – kõigil on võrdsed võimalused haridusele. Haridussüsteemi vaadatakse kui tervikut: lasteaed, kool, gümnaasium, ülikool. Tähtis on veel tugisüsteem. Meil on koolis psühholoog, logopeed ja sotsiaalpedagoog. Individuaalsed õppekavad koostatakse nii eriti andekatele kui ka nõrkadele õpilastele. Ja õpetajad panustavad väga palju vaatamata sellele, et nad on alamakstud.

ZEIT ONLINE: Kust tuleb õpetajate eriline motivatsioon?

KAAREL RUNDU: Nad näevad oma eriala kui missiooni – õpetajad märkavad, et nad saavad mõjutada tulevikku. Nende kogemust usaldatakse ja neid toetatakse, kui nad uusi õpetamismeetodeid kasutada tahavad ja väljaspool klassiruumi eksperimenteerida julgevad. Praegu lähtutakse Eestis õpikäsitlusest “Õppida võib igal pool”. Mitte ainult klassiruumis, vaid ka ekskursioonil või digiõppes.

ZEIT ONLINE: Tallinna Saksa Gümnaasiumis on Teil ülevaade nii Eesti kui Saksamaa haridussüsteemist. Kus on Teie arvates erinevused?

KAAREL RUNDU: Saksa süsteem on üles ehitatud ühelt poolt traditsionaalsemalt, teiselt poolt ka põhjalikumalt. Kui seal loetakse poolaastas üks raamat ja analüüsitakse seda, siis Eesti tunnis loetakse samal ajal neli kuni viis raamatut ja seetõttu jääb vähem aega neid põhjalikult läbi arutada. Eesti süsteem on avatum uutele õpetamismeetoditele ja suunab õpilasi end ise edasi harima, kasutades selleks erinevaid digitaalseid platvorme ja äppe, mida nad ka ise luua võivad.

ZEIT ONLINE: Eesti koolidesse jõudis digitaliseerimine juba ammu, alates 90-ndate aastate lõpust oli kõikides koolides internetiühendus, programmeerimine oli tunniplaanis. Saksamaa jääb seevastu digitaalses hariduses maha. Mida saaks Saksa hariduspoliitika teha, et järele jõuda?

KAAREL RUNDU: On vaja julgust, et eksperimenteerida. Ma arvan, et Saksamaal vaadatakse kõigepealt riske. Eestimaal ollakse võib olla julgemad vigu tegema ja neist õppima. Edendatakse tahvelarvutite kasutamist õppetöös. Aastaks 2020 minnakse üle digitaalsetele õpikutele ja töövihikutele. Lõpueksameid hakatakse suures osas läbi viima digitaalselt. Loomulikult on veel palju lahtisi küsimusi, aga kõigepealt katsetatakse ja siis parandatakse vead. Õpetajad peavad olema valmis õppima, olema kursis erinevate platvormidega internetis. Lapsed on siin kohati targemad kui õpetajad. Aga õpetajad võivad neile õige tee kätte näidata, kuidas digitaalses maailmas orienteeruda. Pisa testides ei mänginud ju ka rolli see, kuidas õpilased aine omandanud olid, vaid see, kuidas nad oma teadmisi praktiliselt kasutada oskasid.

ZEIT ONLINE: Kuidas saadakse õpetajad nii kaugele, et nad seda teha julgevad?

KAAREL RUNDU: Haridus- ja Teadusministeerium, samuti Haridusamet edendavad digiõpet. Toimub palju koolitusi. Tegelikult toimib asi kõige paremini siis, kui kolleeg oma edulugu teistega jagab. Enamikes koolides toimuvad koolisisesed koolitused kolleegilt kolleegile. Õpilaste koolitused õpetajatele on ka populaarsed, näiteks suhtlusvõrgustiku teemal. Minu kooli üks 4. klassi õpilane, kes oli programmeerimise valikaines parim, hakkas teistele oma teadmisi edasi andma. Mitte ainult õpetaja ei pea klassis seisma, vaid ka õpilased peavad koostöös õpetajaga meeskonnas üksteist toetama. Lisaks on üks osa tasemetöödest 3. ja 6. klassis täielikult digitaalsed. See sunnib õpetajaid sellega tegelema. Muidu ei oska nad õpilasi tasemetöödeks ette valmistada.

ZEIT ONLINE: Eestis on 1,3 miljonit elanikku, Saksamaal elab 80 miljonit inimest ja iga liidumaa hariduspoliitika on tema enda otsustada. Millist rolli mängib ühiskonna suurus, kui tahetakse muutusi koolisüsteemis ellu viia?

KAAREL RUNDU: Loomulikult on neid sellises väikeses riigis nagu Eesti kergem ellu viia. See aga ei tähenda, et see Saksamaa jaoks teostamatu on. See on poliitiline otsus. Need, kes õppekavasid koostavad ja otsuseid vastu võtavad, peavad asjaga tegelenud olema ja tunnevad uute meetodite eeliseid ja riske. Ja jälle on tähtis edulugusid jagada.

ZEIT ONLINE: Saksamaal on keeruline tüdrukuid tehnikast ja loodusteadustest vaimustuma panna. See õnnestub Eestis paremini. Millist rolli täidavad koolid selle juures?

KAAREL RUNDU: Meil on pigem probleem poisse nii kaugele saada. 60% kõrgkoolilõpetajatest on naised. Pisa testides selgus aga, et poisid jõuavad järele. Esile tõsteti karjäärinõustamist meie koolides. Õpilasele tutvustatakse võimalusi ja valikuid juba väga vara. Loomulikult on tähtis ka stereotüüpide murdmine. Paljud tüdrukud Eestis on orienteeritud IT-le. Kui nad sellega varakult kokku puutuvad ja märkavad, et nad seda hästi oskavad, siis võtavad nad hiljem sellest võimalusest kinni. Mida laiemad on valdkonnad, millega õpilased juba esimesest üheksanda klassini tegelevad, seda mitmekesisemad on nende otsused elukutse valikul.

ZEIT ONLINE: Kuidas saadakse õpilased nii kaugele, et nad tundmatuga tegelevad?

KAAREL RUNDU: Eestis on päev, mille nimi on “Tagasi kooli”. Vilistlased kutsutakse kooli oma elukutsest rääkima. Kui näiteks 6. klassi õpilased, kes majandust veel ei õpi, eksperdi käest kuulevad, kuidas pangad toimivad, siis on see nende jaoks uus lähenemine. Kui oodata, millal uued teemad õppekavasse tulevad, võivad nad olla juba juba vananenud, nagu IT valdkonnas. Me kutsume selle asemel külla Start-up-e, kes oma kogemustest räägivad. Seejärel võivad õpilased õppetöö ühe osana oma firma luua. Mida rohkem tegelikku elu kooli tuua, seda konkurentsivõimelisemad on õpilased. Kõikides Tallinna koolides on nüüd 3D-printer. Õpilased võivad seda kunsti-, informaatika- ja tööõpetusetunnis või oma õpilasfirmade tootmises kasutada.

ZEIT ONLINE: Mida õpib riik Pisa testidest, kui kõik tegelikult juba hästi toimib?

KAAREL RUNDU: Eelmine Pisa test aastast 2012 näitas, et meie õpilased olid koolis küll head, aga mitte väga õnnelikud, ning seetõttu puudusid tihti. See ei pea nii olema. Kõikidel õpilastel ei pea matemaatikas neljad ja viied olema, kui neil on annet mõnes teises aines. Eesti õpilased olid ka kuulamises ja lugemises paremad kui rääkimises. Sellepärast tegeleme me näiteks oma koolis praegu sellega, et õpilastele suulise hinde kaudu rohkem tagasisidet nende aktiivse kaasatöötamise kohta anda, nagu Saksmamaal. Mida rohkem riigid oma kogemusi vahetavad ja teistelt õpivad, seda paremaks muutub meie haridussüsteem tervikuna.

Tõlkis: Margit Tammekänd

Originaallugu: “Die Lehrer müssen bereit sein, zu lernen”