Klassijuhataja-aasta: Keegi ei peaks tundma end üksinda
Seoses käimasoleva klassijuhataja teema-aastaga jagas Õpetajate Lehe palvel oma kogemusi õpetaja Anu Kušvid.
Õpetaja Anu Kušvidi klass koos pannkooki söömas. Foto: TSG
Anu Kušvid. TSG humanitaarainete õppetooli juht, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 11.c klassijuhataja
Olen kuulnud ütlemist, et 21. sajand olevat kahjuks üksildaste hingede sajand. Klassijuhataja töö on täpselt vastupidise suunaga: jõuda selleni, et ükski õpilane ei tunneks ennast üksinda, et klass oleks igaühele nagu perekond, kuhu ta tahab kuuluda, et oleks, kellega rõõme ja muresid jagada. Klassijuhataja abil sulandub õpilane kooliperre ja klassijuhataja kaasab ka vanemad ühistegemistesse. Tallinna saksa gümnaasiumis töötab praegu 20 meie kooli vilistlast ja kindlasti on klassijuhatajatel olnud tugev mõju nende elukutsevalikule. Ka meie direktor Kaarel Rundu töötab nüüd õlg õla kõrval oma kunagise klassijuhatajaga – klassijuhataja loob järjepidevuse!
Olen oma 38 tööaastast saksa gümnaasiumis vaid ühe olnud ilma oma klassita. Kõiki lende mäletan tänaseni suure armastuse ja soojusega. Aitäh Mark Zuckerbergile Facebooki leiutamise eest – tänu temale olen kursis oma õpilaste tegemistega igal pool maailmas. Liigutav, kui endise klassijuhatajaga jagatakse oma beebide pilte ja muid vahvaid elusündmusi. Muide, ka praeguse 11. klassiga käib kommunikatsioon just selles keskkonnas ja suhtlemine pole ainult ühesuunaline: nädalavahetusel kalapüügil olev noormees jagab telefonikaamera kaudu uhkelt oma saaki või keegi õpilastest kirjutab veel õhtulgi vaimustunult oma lugemis- või filmielamusest.
Tõesti tore, et see ühistel väärtustel põhinev kuuluvustunne kestab tihti läbi elu. Päris üllatav, et ka nüüdsel keerulisel ajal olid mitmed minu klassid klassijuhataja juubeli puhul koondunud ning koostanud montaaže ja videotervitusi. Ühisvaim annab elule värvi.
Arvan, et oma õpilastes tugeva ühtekuuluvuse tunde kujundamine on klassijuhataja missioon. See on ülioluline, sest tõeliselt suuri eesmärke saavutatakse koostöös. Klass peaks olema nagu peremudel, mis õpetab õpilasi teistega arvestama ja oma panust andma.
Meil Tallinna saksa gümnaasiumis on klassijuhataja roll isegi tavalisest suurem, sest meie kümnendasse klassi tulevad õpilased väga erinevatest koolidest ja on ka eri rahvusest. Klassijuhataja on see, kes aitab neil ühiseks pereks kujuneda. See on klassijuhataja väljakutse, sest eesti lapsed ei hakka uues koolis kohe ise aktiivselt kõiges osalema ja koostööd tegema.
Lisaks klassijuhatajaks olemisele olen õnneks ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning saan õpilastega paljusid teemasid arutada kirjanduse põhjal. Raamatu tegelaste eksimustest on õpilasel palju lihtsam rääkida kui enda omadest. Nagu kõik klassijuhatajad, olen ka mina käinud oma klassiga kunstinäitustel, kontsertidel, muuseumides, vanalinnas ekskursioonidel. Oleme käinud ühiselt pannkooke söömas ja kahe klassiga ka jõululõunal. Alati kutsun kaasa ka vanemad, kuigi tegu gümnasistidega. Viimatisel Vargamäel käigul meeldis kaasa tulnud vanaemale ja emale näha oma poega autentses keskkonnas Tammsaare katkendite põhjal näitlemas. Ja laval on ikka kõik klassi õpilased, mitte ainult nn andekad. Oleme kohtunud ühistegevuseks ka suvel – ikka selleks, et klassivaim ei kaoks.
Üks tore lõimumisvõimalus on teha koostööd vene kooli klassidega. See on noortele vastastikku väga rikastav kogemus. Hea mälestus on jäänud ühisest luuleprojektist Õismäe vene lütseumiga, mil esitasime vastastikku dekadentlikku luulet, muusikat ja kunsti. „Kalevipoega“ lavastasin koostöös 2. klassi juhatajaga nii, et sortse, keda Kalevipoeg lauakoormaga nottis, mängisid kogu 2. klassi mudilased. Selline klassidevaheline tegutsemine ja koostöö on hindamatu väärtusega turvalise koolikeskkonna loomisel. Selle näidendiga, mis sisaldas hulgaliselt tantse ja räppigi, andsime seitse etendust, sealhulgas vene koolide õpilastele. Oli väga tore ja leian, et eesti ja vene koolide õpilased võiksid saada regulaarselt kokku ja ühiselt tegutseda.
Tallinna haridusametile tuleb öelda suur aitäh klassijuhataja teema-aasta eest. Klassijuhtaja on ju olnud aastakümneid või isegi -sadu tagaplaanil ja seda olukorda oli vaja muuta. Me arutame oma koolis klassijuhatajaga seotud teemasid nüüd palju rohkem ja olime tõeliselt kurvad, kui selgus, et kevadine klassijuhatajate konverents lükkub sügisesse. Nii väga oleks tahtnud juba kevadel rahvale näidata, et klassijuhatajatel on samuti oma üritus, et klassijuhatajadki võivad olla tähelepanu keskpunktis.
Kui olin alles esimesi päevi klassijuhataja, siis harjutasin peegli ees üleolevat näoilmet, sest õpilased olid vaid veidi nooremad kui mina. Pilk pidi näitama, kes on boss. Aga ma sain ruttu aru, et klassijuhataja peab olema sõber, kes aitab ühist laeva õigesse voogu triivida. Praegu on mul väga hea meel, et meie kooli õpetajad tahavad klassijuhatajad olla, mõni on tõeliselt kurb, kui jääb klassist ilma. Alustavatele klassijuhatajatele oleme meelsasti mentoriteks, kõik toimub loomulikult, mitte Exceli tabeli järgi.
Mulle meeldib ka, et meie koolis otsitakse klassijuhataja töös uusi võimalusi. Näiteks mina olin eelmisel õppeaastal korraga nii 11. kui ka 12. klassi juhataja. Valmistasime nendega ühiseid lavastusi ette, kaasasime mõlema klassi lapsevanemaid ning ka igapäevane koolielu oli noortele meeldivam. Veel paar õpetajat tahtis korraga kahe klassi juhataja olla, kuid vabu klasse polnud. Minu kolleeg, kelle klassijuhataja mina kunagi olin, on praegu 12. ja 8. klassi juhataja, see hõlbustab klassidevahelist tegevust ning vanemad õpilased saavad noorematele mentoriks olla.
Teiseks katsetatakse meil sellega, et ühel klassil on esimesest õppeaastast kuni põhikooli lõpetamiseni üks ja sama klassijuhataja. Meie koolis on selle kohta juba kaks edulugu. Mulle lapsevanemana see süsteem vist ei meeldiks, sest on hea, kui laps õpib kohanema eri klassijuhatajatega. Teisalt mõistan, et oma pere tunne kujuneb sellise süsteemi puhul veelgi tugevamaks ja ka lapsevanematest saavad selle pere liikmed.
Kolmas variant on, et ühel klassil on kaks klassijuhatajat. Alates seitsmendast klassist õpivad meie saksa haru õpilased osa õppeaineid, nagu matemaatikat, füüsikat, ajalugu jne, saksa keeles. Eesti keel ja kirjandus ning mõned teised ained on eesti keeles. Sellistel klassidel on üks klassijuhataja eestlane ja teine sakslane, kes õpetab saksa keeles. Lastele on see väga rikastav.
Lennujuhatajat, kes juhatab kolme-nelja paralleelkassi korraga, meil ei ole ja see ongi levinud rohkem riigigümnaasiumides.
Noored õpetajad ei julgevat klassijuhatajaks hakata sõjakate lapsevanemate pärast. Tegelikult on nood erandlik nähtus ja ka siis tingib vanema konfliktse käitumise mure oma lapse pärast. Arvan, et on hea, kui lapsevanem oma murega kooli tuleb, sest olemas on ju tugisüsteemid. Tegelikult on klassijuhataja ja tema klassi vanemad otsekui sugulased, kellel on ühised lapsed kasvatada!
Üldiselt on vanemad väga toetavad ja ootavad klassijuhatajalt kutset koostööle. Äsja lõppenud rahatarkuse kuulgi kutsusin ühe isa sellel teemal oma klassile veebikeskkonnas rääkima ja ta oli õnnelik, et sai seda teha. Mõned vanemad on veel järjekorras. Omal algatusel lapsevanem kahjuks tihti kooli ei tule, klassijuhataja peab teda innustama ja sütitama. Minu eelmisel kevadel lõpetanud klassile õnnestus ärgitada kõik vanemad ja mõni vanavanemgi ühiselt esinema ja rõõmu oli sellest nii noortele kui ka vanemaile endile. Siinkohal tahan öelda aitäh mobiilsideoperaatoritele, kes hinnad nii alla on viinud. Vahel on olnud vaja lapsevanematega väga pikalt vestelda ja ajal, mil meiliühendust veel polnud, tõi see näiteks ekskursioonide organiseerimise ajal mulle kaasa väga suured arved.
Riigikord on muutunud, presidendid ja rahaühikud vahetunud, kliima on soojenenud, aga klassijuhataja on jäänud ja tema töö on oma põhiolemuselt ju sama: suunata lapse individuaalset arengut ja kujundada tal ka oma kooliperesse kuulumise tunnet. Olen vahel püüdnud sõnastada klassijuhataja definitsiooni. See ei ole mul õnnestunud. Olen alati jõudnud arusaamisele, et sõnadesse pandud definitsioon justkui pisendaks seda ametit.
Kõlab natuke suurusehullustusena, aga tegelikult kõik see, mis ma oma klassiga teen, vormib ju nende tulevast käitumist ning kujundab ka nende kultuuri- ja poliitikahuvi. Kui meie õpilased ellu astuvad, jäävad ju kõik need suured probleemid, mis maailmas on, nende õlgadele ja oleneb ikka klassijuhatajast ka, kas nad teevad siis õigeid valikuid ja kas meie tulevikumaailm tuleb praegusest parem. Ma siiralt usun sellesse, et tuleb küll.
Aprillikuu klassijuhataja kandidaate saab esitada siin kuni 30. aprillini 2021.
